Mingi lootus

Vaatan, et olen veits silmakirjalik: panen postituse algusesse hoiatuse, et kui ei taha , ära loe, ja siis ootan ikkagi, et postil oleks 200 vaatamist, enne kui järgmise ilmutan.
Aga ega mul midagi öelda ka olnud.
Kui aus olla, ikka veel ei ole, aga noh - alati võin jagada nabauurimist, iseennast uurin ju nagunii kogu aeg.
Tegelt olen juba mitu aastat teadnud, et mul ei ole selle kehaga kuhugi minna. Muidu on elu ideaal, paremat ei taha, ei oskagi tahta - noh, ma tahtsin last, aga nüüd olen leppinud, et saan ta adopteerides ja pole ka probleemi - aga ma ei saagi kunagi õnnelikuks.
Uus avastus oli ainult, et minu õnn ongi see, kui midagi suurt halvasti läheb ja siis rõõm ikkagi sinna otsa saabub. 
SIIS on hea. 
Muidu ... 

Nagu ONGI nii, et praegu, kui mul üldse raha ei ole, on parem olla, kui oli näiteks augustis. Kui on mingi probleem, on parem olla, kui probleemide puududes. Kui kõik on hästi, on mul kõik halvasti, sest minu sees on kõik halvasti.
Ent kui ma ühe mõttevahetuse käigus fb-s oma elu ja vaated üles lugesin, vastas vestluspartner nagu selget asja konstateerides: "Sul on dopamiinipuudus. Selle vastu on ravi olemas."

Ja ma olin O_O.
Ja siis veel O_O. 
Kirjutasin emale, et kle, kas saaks kontakti mõne psühhiaatriga, kes näiteks teaks, et selline ravi on olemas? Veel parem, kui ta suudaks tunnistada, et ma seda vajan, kuigi muidu ATH mulle väga teema ei paista olevat?
Nüüd ootan ja vaatan, mis saab.
Sest ... ma ei tea, kas te saate aru. Aga püüdke ette kujutada, et elu on nii hea, kui saab, aga tundub jõle. 
Midagi loota ega oodata ei ole. Mingit "oh, juhtuks see, läheks heaks!" Null. 
Aga samas on olla kohutav. Kogu aeg. Üle päeva mõtled, kuidas oleks ikka nii hea mitte olemas olla. Iga päev on võitlus. Ma teen kõik ära - sest ega ma midagi muud ka teha taha, MISKI ei tundu parem kui "nojah, seda võib ka teha, olgu." Aga see ei tähenda, et ma seda naudin. 
Pane koerale krõbuskeid. Vii kass teise tuppa, et koer ei tunneks end temaga võrreldes alandatuna, kui ta kondi eest lamama-istuma-nunnu olema peab. Pese nõud. Tee käteringe. Tee puusaringe. Loe raamatut. Tee süüa. Tee kohvi. Söö. Joo kohvi. Mine lõunaund magama. Tõuse üles. Tee kätekõverdusi. Käi koeraga õues ja poes. Võta taara ka kaasa. Pane taara taaraautomaati. 
Olen jõudnud sinnani, et kasutan ainult Selveri oma, sest seal ei keeldu automaat vahel lambist täiesti korralikke pudeleid, mille pandisilt ka puhtaks hõõrutud, vastu võtmast. 
Ja nii edasi. Miski ei paku erilist naudingut. Miski pole ka ebameeldiv.  
Kirjutada mulle meeldib. Juba kirjutatud teksti toimetada meeldib veel rohkem. Aga seal on nüke, et ma ei jaksa seda väga palju hästi teha korraga. Kvaliteet langeb. Ja nauding kaob ka ära. Nii et see on pisike rosin päevas, aga paraku ei saa naudingut suuremaks - tekib tunne, et peab korraga ära sööma terve paki rosinaid ja ma ei taha ju! Mulle ei maitse enam!!!

Mitte midagi ei ole halvasti.
Ükski neist tegevustest ei ole vastik.
Lihtsalt miski ei paku naudingut.

See ei saa ju normaalne olla?! Äkki on mu dopamiinipuudusele ravi ... isegi kui mul oma teada pole ATH-d?
Ei, mhmh, ma tean. Ma mõtlesin ka, et depressioon ja krooniline jne. Ainult ... on teatud asjad. 
Kui ma armun (armusin, niuts, võime kogu aeg armuda on ammu kadunud), on väga hea olla, ei mingit depressiooni enam. 
"Möirga ja ole lõvi!" olukordades pole mul mingit depressiooni. Ei mingit "peidan end pingi alla ja kujutage ette, et mind pole". Selline reaktsioon on vahepeal olnud - kui ma mõtlesin, et ma pole midagi väärt, kaasnes sellega ka tunne, et minu arvamus pole midagi väärt ja ma ei tohi võidelda, sest nagunii võitleksin vale asja eest ja vale asja vastu ja nagunii ... aga samas tendents võidelda on minus pidev. Vt nt, kuidas ma neljateistaastasena ähvardasin oma vanaisa triikrauaga, sest ta ahistas (jälle) mu väikevenda, nõudes, et too (jälle) ilukirja harjutaks.
Vahelepõige: venna käekiri oli sama jube kui minul ja ei, meie kummagi oma ei läinudki paremaks.
Selle mälestusväärse sündmuse järel kolisime (VIIMAKS!) vanaema ja vanaisa majast minema. 
Ja jälle juhtus nagu ikka - mina küll ähvardasin vanaisa triikrauaga, millega triikimise olin just lõpetanud, nii et kuigi juhe väljas, oli raud veel kuum. Aga mõte inimest sellega lüüa oli mulle nii võõras, et vihast poolpime vanaisa surus selle raua servapidi mulle vastu tolle käe küümarvart, kus triikraud oli, nii et ainus, kes kõrvetada sai, olin ma ise. 
Ma ei mõista vanaisa selle eest hukka.
Ma mõistan teda hukka ainult selle eest, kuidas ta mind ja mu venda pidevalt täiesti jaburaid asju tegema sundis. Harjuta, tee veel rohkem, pinguta ikka edasi - takkajärgi ma näen arvukalt kohti, kus ta ei suutnud lembust väljendada, ent see oli temas ja ilmselt ta lootis meist kasvatada tublid inimesed, kes kõigiga ja kõigega sobiksid. 
Aga kui laps olin, lihtsalt vihkasin teda.
Mida on täiesti inetu öelda, arvestades, kuidas rõõmsalt temaga koos pühapäevases hommikusöögilauas istusin ja tema innukalt just pannilt tulnud kookidele "suhkurt" raputas, nii et järgmine pannitäis, mis nende peale asetati, sulatas eelmise täie suhkru ära ja jee, nii hea. Või rõõmsalt tema käest kini hoidsin, kui koos Hiiu jaanitulele kõndisime. Või kuidas kuulmine, mismoodi vanaisa allkorrusel vilistas, tekitas mus hea turvalise tunde. 
Isegi kui juba suurem olin, varateismeline, ja vanaisa oli ostnud endale kassettmaki ning lasi tohutul helitugevusel läbi maja üürata, kuidas pardipoeg paterdas papaga soos, olid mul tema suhtes soojad tunded. Sellised mõnevõrra emalikud. "Näe, tema ka rõõmustab ja mängib valjusti endale meeldivat muusikat! Nii armas!"

Ent üldiselt tunnen temale mõeldes ikka veel, kuidas ta oli suur võitmatu tornkindlus, millel inimlikke omadusi väga vähe. Enamasti kehastas ta võimu, otsuseid, mis tehti minust väljaspool ja mis samas ei kuulunud ümbervaatamisele, ja arusaamatuid, ent seda kindlamaid keelde ja käske. 
Ma jälestan igasugust võimunäitamist siiamaale. 
Pole sellele üldse vastuvõtlik. 
Kui mulle üritatakse peale suruda, ma võitlen, võitlen, võitlen. 
Enamasti ma ei saa arugi, et peaksin võimu ees taanduma. Mus ärkab "tahan ju tubli olla!" mitte selle peale, et võim tahab, et ma tubli oleksin, vaid kui mängitakse mu sooviga teisi aidata. Vat see küll töötab. Ma olen elus niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju teinud tasuta tööd või tööd, kus algul oli jutt, et ma saan palka, aga kuidagi see jäi saamata vms, ja mootoriks ikka: "Ma ju tahan, et neil hea oleks!"
Kui kiideti, mulle piisas.
Vot kui ei kiidetud ja raha ka ei makstud, oli halb. 
Aga ikka ei julgenud ma pooltel kordadel midagi öelda. Sest ... noh, kui nad ei arva, et ma oleksin seda väärt, et mulle maksta, ju ma siis polegi. 

Lüüriline vanaisa- ja võimuteemaline vahepala, niisiis. 

Sest kui ma seda kirjutan, on eelmist posti loetud ainult 192 korda ning samas on mul vajadus end väljendada. Kirjutan postitust pikemaks, kirjutan igasuguseid asju, kuni 200 täis saab! 
See võib täitsa kaua võtta. Päeva. Poolteist päeva. Võibolla isegi veel rohkem - üldiselt on siinne lugejate arv väga alla läinud nagunii (nad ei armasta mind! Nutt ja hala!), ent see hoiatusega post on eriti ebapopulaarne. 
Mis on tegelt üsna hämmastav. Te ei usugi, et ma olen hea inimene, kuivõrd see teema teid närvi ajab? Aga ... miks te siis üldse loete? Mina loen ainult nende võrgupäevikuid, kes tunduvad mulle heade inimestena. Eranditult. Ma ei loe ka hulga inimeste võrgupäevikuid, kes mulle tegelikult heade inimestena tunduvad, aga muudel põhjustel pinda käivad. Aga kui inimene ei ole mu arust hea inimene, ma automaatselt kaotan igasuguse tahtmise tema maailmaga tutvuda. 
Hm. 
See pole üldine? "Inimesi on igasuguseid, põnev ju teada saada, millised nad on," tundub asjana, mida mõnigi öelda võiks. 

Njah. Mul ei ole põnev. Mul tuleb ainult masendus: "Miks inimesed niisugused on??? Ok, pole minu asi neid ära parandada, pole minu asi maailma ära parandada, maailm saab hakkama ... aga ikkagi! Kas neil endal ei ole halb selline olla?!?! VÕEH!!!" 
Ei taha teada, et nad olemas on. Ignoreerin sajaga.

Vahel seletab asja, et inimesed on lollakad - ta ei saa ise aru, et teeb nõmedalt, vaatab kitsalt, tal on hiigelsuured pimetähnid jms. Aga kui inimene tundub muidu üsna adekvaatne, ent kuid aga ... 

Brr.

Mu vanaisa oli ka omast arust jube hea inimene, täitsa kindel kohe. Mu vanaema arust samuti, too rääkis veel 20 aastat pärast vanaisa surma temast kui vooruse verstapostist igal rindel.
Aga miks ta ei jaganud tunnustusi, ainult laitusi ... 
Selline aeg?
Eestlased ongi sellised?
Hea inimene olemine ei tähenda ometi meeldiv inimene olemist? Kuigi paljudele ta isegi meeldis. 
Vist.
Ma olin laps, mu oletused põhinevad piiratud infol.

Muide, täiesti seostumatu kild: eile pidas Kirjanike Liit sünnipäeva. Ma ei läinud. Mõtlesin natuke minemisele, aga aega ju veel on otsustada, kas lähen või ei. Ja siis oligi viimane päev tulekust teatamiseks juba möödas. Nojah.
Ega mul kahju olnud. Eks vist eeldasin ka, et seal osaleb mitusada vana inimest ja mis ma seal ikka.
Nüüd on fb täis pilte minust noorematest inimestest, kes käisid, ja paistavad rõõmsad. 
Jälle mööda lastud võimalus sotsiaalset krediiti korjata. 

Ohh. Ärkasin lõunaunest ja 200 =) 
Täpselt =)