Vanadus

Mul on uus raamat pooleli ja ometi jälle nauditav.
"Kirke".
Loen seda ja saan täiesti selgelt aru, mis mulle raamatu juures meeldib ja mis kohe üldse mitte - raamat peab intelligentne olema. Kõik "kerged lugemised" on mulle hoopis rasked, sest ma pean nad vägivallaga endasse suruma. Seal ei ole midagi, mida ma innu ja rõõmuga haaraks, nii et raamat kaoks lupsti!, vaid ma sunnin end lugema, kuigi kogu aeg on ajus taustal: "Aga MILLEKS?" 
Kui teistmoodi ikka inimesed mõtlema ja tundma peavad, et nad "kergeid lugemisi" kergeteks peavad!
Kuigi lapse ja noorena läks mullegi kõik. 
Sest siis ma õppisin elu positsioonilt, kus kogu info oli uus ja põnev, mitte ei vaadanud: "Seda ma tean, seda ma tean ja see on jama - nii arvatakse, aga üldse ei ole. Pask raamat."

Lisaks olid mul hoopis teistsugused hormoonid.
Olen päris hämmingus, mis minuga toimub. 
Sest ma uskusin täiega neid, kes ütlesid: "Arvatakse, et vanusega kaob kirg ära, veri enam ei vemmelda - täielik jama! Armutakse ka 91-aastasena, armutakse nii, et tükid taga!"
Ja nüüd vaatan ma ennast. Ennnast, kes Peale Rongi on armunud korra 2 animetegelasse korraga ja rohkem pole seda tunnet üldse tundnud, ning nüüd juba neli kuud pole ka mitte midagi seksuaalset - üldse mitte raasugi: "Oi, ta on nii kena!", "Oh, see veidi varjatud emotsioonidemonstratsioon on täiega nunnu!" - mitte midagi. 
Lihtsalt üldse ei huvita. 
Jah, ma mäletan küll, et nii oli, nii sai. Oli: "Ahvatlev!", oli: "Oo, jaa, mmmm!"
Minus seda enam pole. Ja ma olen ainult 43, mitte 91! 
Kõik fanfictionite klišeed, kus alailma käivad tunded läbi seksi ja kui pole huvi seksi vastu, pole ka tundeid, jõllitavad mulle vastu teadetega: "Me kirjutajatena oleme täiega lapsed siin!" ja "Sa oled mõttetult vana!"

Mõtlesin sellest luuletuse teha, ent polnud midagi erilist öelda. "Ma arvasin, et on igavene, aga üldse ei olnud." 
"Arvasin, et sellline ma olengi, kuid selgub, et muutun."
"Kuidas see nii absoluutselt - nagu nupuvajutusega välja lülitatud - juhtuda sai???"

Kui iseenda peale kindel olla ei saa, mille peale üldse saab, ah? 

Ärevus ka ... noh, on väiksem. On peaaegu normaalsel tasemel. Välja arvatud hommikuti - siis ajab keha mu üles kõige ärevamate ja vastikumate unedega. 
EIle lugesin "Kirket", täna ärkasin selle peale, et kogu aeg olin surematu olnud ja siis korraga muutusin surelikuks. Ja muidugi - see ei olnud esimene selline uni viimastel nädalatel, oo ei - oli sees tunne: "Ma nägin enne und, aga see juhtus päriselt! Ma nüüd olengi päriselt surelik!!!!"
Mis muidugi on ka tegelikult tõsi. Lihtsalt surelikkus ei tundu mulle võõras ega hirmus.

Mälu on ka hakanud ära kaduma.
Tähendab, mul on õigupoolest sitaks hea mälu ja ma olen harjunud, et mäletan umbes kõigest kõike. (Peale koolis õpitu, see kaob ajust uskumatu väledusega.)
Ja nüüd üldse ei mäleta. Loen raamatut ja kaks aastat hiljem võin sama raamatut lugeda nagu natuke spoilitud uut. Unustan ära isegi poolte peategelaste olemasolu, rääkimata sündmustest. See on meeles, et üks peategelane on kivi, aga et teine on transmees, pole üldse mälus. 
Et tegu on Hamleti töötlusega, polnud raasugi ajju jälgi jätnud. 
Et hea raamat oli, seda mäletasin. 
Ann Leckie "The Raven Tower".
Möödunud aastal ma ei käinud vastlapäeval kelgutamas, aga millalgi käisin, eks? Oh, õige, pärast seda läksime "Legends'isse" sööma. Aga kas mul oli siis koer juba või veel mitte? Loogiliselt võttes mitte, sest ma ei mäleta mingit mõtlust teemal: "Äkki peaks koera kaasa võtma, kui juba loodusesse minek." Samas ma OLEN nii mõelnud. Ma olen isegi koeraga kelgutamas käinud ju. Järelt see Legends'i-kord ei olnud viimane, eks? Aga millal see viimane siis oli?
Krt, mul oli täiesti meelest läinud, et mul sellised kleidid ka on. Ei tea, kas peaks mõnda kandma ..? Ah, mitte praegu.
Ja siis unustan JÄLLE ära.

Jaanus Vapper
Ta üüris stuudio, et pilte teha,
see ei ole minu enda tuba