pühapäev, 26. veebruar 2023

Mida Marilyn teeks

Oioioioioioi. 
See ärevus ei lähe enam ära. 
Ööd otsa - mitte üks, vaid mitu järgemööda - on unenäod, mille põhisisuks on: "Palju suurem, tähtsam ja mõnusam asi tuleb ohverdada mingi pisikese asja jaoks, aga TULEB ohverdada. Valida ei saa, sest see, mida hankida, on elutähtis." 
Näiteks tuleb loobuda majast, et järgmised nädal aega süüa saada. 

Ööd otsa!
Hea asi on, et päeval on üsna talutav. Mitte päris hea, aga talutav.
Öösel ... uhh. 

Kuna K on käinud siin ja vaadanud koos meiega sarja Last of Us, nägin ma ära ka kuuenda episoodi alguse, mis oli pisike lembeavaldus teisele sarjale Northern Exposure. Läbi astuti kahe tegelase juurest, kes polnud lihtsalt samade näitlejate mängitud, mis "Metsikus põhjalas", vaid kehastasid väga selgelt ka täpselt samu tüüpe. Ainult 30 aastat vanemana. 
Mulle oli see väga valgustav. 
Hetkel, ärevuse sees ja mitte suutes seda maha tuua, ei tundu see NII tähtis. 


Marilyn

Aga alguses mõjus ikka võimsalt. 

Vaata, seal "Metsikus põhjalas"-Northern Exposure'is oli tegelane Marilyn. Kelle näitleja ja karakter osalesid nüüd Last of Usis.
Kogu mu koolipõlve väldanud ärevuse vahele oli ta nagu värske õhu puhang. Sest ta oli väga priske ja küllap üsna tagasihoidliku sissetuleku ning töökohaga, aga see ei takistanud teda absoluutselt olemast üdini enesekindel ja rahulik. Marilyn ONGI mu "tee, mida sa tahad" vapiloom ju! Kui ta ei taha X põhjusel toolist püsti tõusta, ta ei tõuse. Kui ta tahab samas võõrastele suppi keeta, sest õues on külm ja nad tulid õuest, ta keedab. Tal ei ole mingit sisemist: "Ma peaksin olema parem-tublim-kõhnem-osavam" või muud sellist - ta on täpselt see, kes ta on, ja sellisena rahul. 
Kõikvõimalike pabistajate ja üritajate jaoks jagub tal ainult hämmeldust. Miks? Misjaoks nad sedasi teevad?

Ma arvan, et igasuguste pingete ja ahistuste puhul võiksin mõelda: "Aga mida Marilyn teeks?" 
"Aga kuidas Marilyn suhtuks?"
Just praegu Marilyn ilmselt ohkaks, noogutaks ja teeks oma asju edasi, aga oleks plaanis, kui ta nendega valmis on, poodi minna.
Sest ärevus on jäle, aga füüsilised harjutused, näiteks poodi jooksmine, aitavad seda alla tuua. Ning Marilyn ei ole loll - kui on häda, tasub seda leevendada. 
Kuigi ma kahtlustan, et jäledal tasemel ärevus on mul seepärast, et olen vähe maganud. Ja vähe olen ma maganud seepärast, et ärevus ei lase magada. Krdi ... lollus. 

Hakkasin lugema raamatut "Marslane". 
Oeh. 
OEH, ma ütlen! 
Ärevale inimesele väga halb valik. Räägib sellest, kuidas kõik on perses, aga peategelane punnib edasi, et hea õnne, ülima ettevaatlikuse ja kõrgtasemel osavuse korral ikkagi ellu jääda.
Mina lihtsalt kasutaksin morfiumi enda tapmiseks ära ja kogu moos, aga tema ... 
Võibolla jätan raamatu pooleli. Sest nii painav, rõõmsast toonist hoolimata. 

Oli vaja, OLI vaja ravimeid valesti võtta ... jälle, seepärast ma arvan, et ATH. Et mingit sisemist "ei-seda-küll-ei-tee" pole, kui isiklikku kogemust taga pole. On ainult: "Aga peavalu vastu aitas, kui rohtu kogemata rohkem võtsin. Hakkangi rohkem võtma, sest peavalu jäle!"
Ma tean, et normaalsed inimesed nii ei teeks. 
Ma tean ka, et peavalu vastu aitamine VÕIS olla juhuslik - aga kuna rohkem Betamaxi võttes peavalu tagasi ei tulnud, aga nüüd jälle käib vaikselt, ma oletan, et see ei olnud juhus.
Lissalt asja halb külg ei kaalu head üles. 
Oot. Vastupidi. Hea külg ei kaalu halba üles. Nii.
Millegipärast ei takistanud mõte, et arsti soovituseta oma ravimidoose ise organiseerida ei ole kuidagi heaks peetav käitumine, mind ÜLDSE.
ÜLDSE.
Ilmselt seepärast, et ma ei usalda üldsust ja "kõik teavad seda" on mu kogemuse kohaselt sagedamini jama, kui mingi adekvaatne tõde. 
Aga see ärevus on ikkagi jäle ja nüüd on kahju küll, et iseenese tarkuse peale lootsin. 
Mõnikord on "kõik teavad seda" ikka õige ka. 

Ärevus. Jä-le. 

5 kommentaari:

  1. See ärevus ja hormoonid ja hormoonide vahendatud tunded... Võibolla on selles oma mõju ka menopausil? Igasuguste hormonaalsete muutustega kohanemine (sh puberteet, menopaus, aga ka igasugustest ainetest võõrutamised) käib organismil ikka vaevaliselt. Ma mäletan, et näiteks minu ema muutus menopausi ajal parajaks uksi paugutavaks teismeliseks. Ma ise olin selleks ajaks õnneks juba tükk aega murdeeast väljas ja suht stabiilses seisus, sellepärast hakkas hästi silma. Ja hormoonid pole organismis mitte ühekaupa, igaüks eraldi, vaid suure ja üksteist vastastikku mõjutava süsteemina.

    Aga ma tulin siia kirjutama peamiselt sellepärast, et mulle on viimasel ajal kuidagi väga palju vaimsete probleemidega tegelemist silma hakanud (kaasa arvatud muusikas: Ren, NF) ja mõtlesin, et peaks jagama, sest võibolla pole sa ise nende otsa sattunud. Instagrammis näiteks võttis Kate Speer (@wafflenugget) sel nädalal üles ärevuse teema, isiklikest kogemustest lähtudes. Tema lõplik diagnoos on ehk sinu omaga üsna sarnane (ATHT + depressioon), aga sellele eelnes tal pikk valediagnooside rada ja selle käigus teada saamine, et ta on bipolaarsuse ravimite suhtes ülitundlik, millest tekkisid täiendavad tüsistused ja närvisüsteemi kahjustused. (See oli taustainfoks, et keda ma refereerin.) Tema väide viimastes postitustes on, et ärevus on stressireaktsioon ehk ohu tajumine koos sisemise veendumusega, et ma ise pole suuteline seda ära lahendama. Temal näiteks väljendub ärevus väga tugevalt: hingeldamine, südamepekslemine, higistamine, värisemine, õudusunenäod, püksi tegemine. Sellel taustal (ja ka isiklike kogemuste taustal) tundub mulle, et sinu ärevusreaktsioonid on pigem mõõdukas, üsna normaalne tase, st allpool ärevust kui häiret. Pigem nagu tavapärane muretsemine toimetuleku pärast, kaasinimeste heaolu pärast ja muude selliste asjade pärast. St see varasem, kartmatu ja ükskõikne olek polnud tegelikult vist normaalne, oli pigem depressiooni üks avaldumisviise (ja depressioon ei ole ainult iseseisev haigus, see võib olla ka mingi muu probleemi sümprom). Samas see ärevus oli sinus vist siiski ka varem olemas, lihtsalt väljendus tunnete tasandil teisiti: kogu see muretsemine selle pärast, et sa pole piisavalt hea, ilus, tark vms oli tegelikult ju sotsiaalne ärevus. Lihtsalt vähemdepressiivsed inimesed on enamasti õppinud sellise ärevuse tasemega toime tulema juba lapsepõlves või hiljemalt teismelisena. Ma ise mäletan, et minul oli kooli ajal palju sedalaadi ärevaid unesid, nagu sa kirjeldasid, aga millalgi kahekümnendates eluaastates õppisin ma neid hirme haldama. St mitte tunne ei kadunud ära, vaid muutus tuttavaks ja ma teadsin, mida temaga teha ja kuidas käituda, et see ei muutuks elu segavaks. Ja sellised uned kadusid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Menopausil on kindlasti oma roll, aga uus mõte sellega seoses on, et kõik pole veel paigas ja võib muutuda. "Üleminekuiga" on pikem periood, mitte et kolm kuud ja edaspidi oledki selline =)

      Aga ärevus ... see, mis mind segab, on mus varem ka olnud. Kogu kooliiga oli samasugust tunnet täis ja nt enne antidepressante, aga Peale Rongi oli eriti jäle aeg, kui ma kogu aeg tundsin, et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean --- ja alles pärast sertraliini võtma hakkamist adusin tunnete, mitte mõtetega, et khm. Just praegu ei oota keegi mult midagi erilist, ma paranen kokkupõrkest rongiga, niigi on jube hästi. Ma ei pea.
      Varem ma teadsin seda ka, ent ei tundnud.
      Aga jaa. Mul ei ole enam nii jubedat tunnet kui kahe nädala eest ja ekstravastikuks muudab selle nimetu hirmu ilmselt kontrast. Et ma TEAN, kuidas ilma saab, ilma oli nii palju mõnusam.
      Aga et mul ei ole füüsilisi sümptome, ei veena selles, et pole mul häda midagi. Sobib rohkem kasti: "Keegi ei usu päriselt, et mul on halb, kui ma rongi alla ei lähe."

      Kustuta
  2. Teine lugu, mis viis mu mõtted sinu peale, on üks tuttav Hispaaniast, kellel oli probleeme oma minipintšeri agressiivsusega: ründas mitte ainult teisi koeri ja aeg-ajalt inimesi, vaid ka oma perenaist ja vigastas tahtlikult iseennast. Ja möödunud suvel sai ta lõpuks pärast mitmelt koertekoolitajalt abi otsimist probleemile küüned taha ja olukorra paremaks. Räägib, et tal on nüüd nagu uus koer. Diagnoos oli „ülitundlik koer”, st kõik tunded on üliintensiivsed. Sellega võib, aga ei pruugi kaasneda hüperaktiivsus. Küll aga kaasneb sellega tugevalt stressi kehasse võtmine, st psühhosomaatilised haigused. Ja põhiline, millega tuleb tegeleda, on justnimelt stressi taseme kontrolli all hoidmine. Tema oma koera põhjal räägib, et positiivse poole pealt tähendab see uskumatult peent ja nüansirohket taju, väikseimategi pisiasjade märkamist, väga head analüüsivõimet, väga kiiret õppimist, väga head keskendumisvõimet. Probleemideks on ennekõike see, et kuna kõik emotsioonid on väga tugevad, tekib neist kergesti ülestimulatsioon ja sensoorne üleküllastus, mis võib väljenduda hüperaktiivsusena, aga enamasti väljendub pigem väsimusena, kurnatusena. Sellisel koeral on väga raske kohaneda muutustega ja stressiolukordades võib kas täiesti endasse tõmbuda või ootamatult rünnata. Ta talub väga halvasti valu, igasugust füüsilist halbolu, aga ka manipuleerimist ja sundimist. Kõigest eelnevast tingituna on tundlik koer väga ebakindel ja vajab tugevat sidet referentsisikuga, st ta vajab kedagi, keda saaks tingimusteta usaldada (see keegi võib olla ka teine koer või muu loom). Kõlab sinu moodi?

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.