Mida Marilyn teeks

Oioioioioioi. 
See ärevus ei lähe enam ära. 
Ööd otsa - mitte üks, vaid mitu järgemööda - on unenäod, mille põhisisuks on: "Palju suurem, tähtsam ja mõnusam asi tuleb ohverdada mingi pisikese asja jaoks, aga TULEB ohverdada. Valida ei saa, sest see, mida hankida, on elutähtis." 
Näiteks tuleb loobuda majast, et järgmised nädal aega süüa saada. 

Ööd otsa!
Hea asi on, et päeval on üsna talutav. Mitte päris hea, aga talutav.
Öösel ... uhh. 

Kuna K on käinud siin ja vaadanud koos meiega sarja Last of Us, nägin ma ära ka kuuenda episoodi alguse, mis oli pisike lembeavaldus teisele sarjale Northern Exposure. Läbi astuti kahe tegelase juurest, kes polnud lihtsalt samade näitlejate mängitud, mis "Metsikus põhjalas", vaid kehastasid väga selgelt ka täpselt samu tüüpe. Ainult 30 aastat vanemana. 
Mulle oli see väga valgustav. 
Hetkel, ärevuse sees ja mitte suutes seda maha tuua, ei tundu see NII tähtis. 

Marilyn

Aga alguses mõjus ikka võimsalt. 

Vaata, seal "Metsikus põhjalas"-Northern Exposure'is oli tegelane Marilyn. Kelle näitleja ja karakter osalesid nüüd Last of Usis.
Kogu mu koolipõlve väldanud ärevuse vahele oli ta nagu värske õhu puhang. Sest ta oli väga priske ja küllap üsna tagasihoidliku sissetuleku ning töökohaga, aga see ei takistanud teda absoluutselt olemast üdini enesekindel ja rahulik. Marilyn ONGI mu "tee, mida sa tahad" vapiloom ju! Kui ta ei taha X põhjusel toolist püsti tõusta, ta ei tõuse. Kui ta tahab samas võõrastele suppi keeta, sest õues on külm ja nad tulid õuest, ta keedab. Tal ei ole mingit sisemist: "Ma peaksin olema parem-tublim-kõhnem-osavam" või muud sellist - ta on täpselt see, kes ta on, ja sellisena rahul. 
Kõikvõimalike pabistajate ja üritajate jaoks jagub tal ainult hämmeldust. Miks? Misjaoks nad sedasi teevad?

Ma arvan, et igasuguste pingete ja ahistuste puhul võiksin mõelda: "Aga mida Marilyn teeks?" 
"Aga kuidas Marilyn suhtuks?"
Just praegu Marilyn ilmselt ohkaks, noogutaks ja teeks oma asju edasi, aga oleks plaanis, kui ta nendega valmis on, poodi minna.
Sest ärevus on jäle, aga füüsilised harjutused, näiteks poodi jooksmine, aitavad seda alla tuua. Ning Marilyn ei ole loll - kui on häda, tasub seda leevendada. 
Kuigi ma kahtlustan, et jäledal tasemel ärevus on mul seepärast, et olen vähe maganud. Ja vähe olen ma maganud seepärast, et ärevus ei lase magada. Krdi ... lollus. 

Hakkasin lugema raamatut "Marslane". 
Oeh. 
OEH, ma ütlen! 
Ärevale inimesele väga halb valik. Räägib sellest, kuidas kõik on perses, aga peategelane punnib edasi, et hea õnne, ülima ettevaatlikuse ja kõrgtasemel osavuse korral ikkagi ellu jääda.
Mina lihtsalt kasutaksin morfiumi enda tapmiseks ära ja kogu moos, aga tema ... 
Võibolla jätan raamatu pooleli. Sest nii painav, rõõmsast toonist hoolimata. 

Oli vaja, OLI vaja ravimeid valesti võtta ... jälle, seepärast ma arvan, et ATH. Et mingit sisemist "ei-seda-küll-ei-tee" pole, kui isiklikku kogemust taga pole. On ainult: "Aga peavalu vastu aitas, kui rohtu kogemata rohkem võtsin. Hakkangi rohkem võtma, sest peavalu jäle!"
Ma tean, et normaalsed inimesed nii ei teeks. 
Ma tean ka, et peavalu vastu aitamine VÕIS olla juhuslik - aga kuna rohkem Betamaxi võttes peavalu tagasi ei tulnud, aga nüüd jälle käib vaikselt, ma oletan, et see ei olnud juhus.
Lissalt asja halb külg ei kaalu head üles. 
Oot. Vastupidi. Hea külg ei kaalu halba üles. Nii.
Millegipärast ei takistanud mõte, et arsti soovituseta oma ravimidoose ise organiseerida ei ole kuidagi heaks peetav käitumine, mind ÜLDSE.
ÜLDSE.
Ilmselt seepärast, et ma ei usalda üldsust ja "kõik teavad seda" on mu kogemuse kohaselt sagedamini jama, kui mingi adekvaatne tõde. 
Aga see ärevus on ikkagi jäle ja nüüd on kahju küll, et iseenese tarkuse peale lootsin. 
Mõnikord on "kõik teavad seda" ikka õige ka. 

Ärevus. Jä-le.