Elu ei saagi selgeks

Loen raamatut "Kõik, mida ma tean pidudest, kohtingutest, sõprusest, tööst, elust armastusest", mis kohati meeldib mulle ja kohati käib närvidele. 
Lehekülje 135 paiku on ühe kolmekümneseks saava naise kurbusega seotud mõtlik autoritõdemus, et jah, kui sa oled loobunud mõtetest "kui ma saan suureks" ja kui sa oled võtnud omaks, et su elu ei ole selline, nagu kunagi kujutlesid, et sa ise ei ole selline inimene, nagu kunagi kujutlesid, ongi su vaade elule paika loksunud.
Noh, ma olen alles nüüd seoses menopausiga ("mis krdi "paus" - paus peaks ju olema millegi VAHEL, kui asi lõppeb, ei ole "paus", siis on "lõpp"!) võtnud omaks, et mu elu ei tulnud välja üldse selline nagu ma plaanisin. Ja et asja hullemaks teha, siis MINA tulin küll välja selline, nagu ma plaanisin, ainult veel parem. 
Mis tähendab, et mul oli totaalselt vale ettekujutus, kuidas elu töötab. 
Mul on ikka veel üsna vildak ettekujutus, kuidas elu töötab.
Ja see on hirmus.
(Jah, ma olen ka ikka veel ärev ja kahtlustan juba, et nüüd nii jääbki. Ei tee nalja, ma täiesti tõsiselt kardan seda. Ärevus algas tegelt sellega, kui Poeglapsel oli füüsika mudeli esitus ja matemaatika kursusetöö, aga siis ma veel ei saanud aru, et haiguslik. Jätkus sellega, et kass ei söönud ja ähvardas ära surra. Et asjad on vist perses, selgus mulle alles kassisaaga lõpus, kui kass oli tervenemas, aga mul ikka rõve olla. Äkki nüüd on mul jäävalt rõve olla? Paiskasin oma stabiilsuse segi, olud aitasid ka ja nüüd nii ongi, nii jääbki?)
Et asja veel hirmsamaks teha, siis ühes kohas ses raamatus oli lausekatke "mu elu armastus" ja nüüd ma mõtlen, misasi on elu armastus, kuidas seda süüakse, kooritult või fileeritult, ja miks minul seda polnud. Või kas K on mu elu armastus v? 
Täpselt samamoodi ma alati nördin, lugedes või filmist nähes, kuidas inimestel on suured kuumad noorusarmastused. 
Mul on tunne, et mult on midagi üldinimlikku ära võetud. Inimesed käivad sellised, aga mina olen valesti. Kui mul tõesti ei ole olnud midagi suure kuuma noorusarmastuse taolistki, minusse ei armutud, ma ei ole kellegagi peale sõbrannade kunagi käsikäes mööda linna lonkinud, mul ikka on alati midagi viga olnud, eks?

Nojah. 
Et siis: ma tõden, et elu on hoopis midagi muud, kui arvasin, absoluutselt. Ja ma ei tea päriselt, mis siis nüüd edasi teha. Ma ei ole enam viljakas eas naine, ma ei ole "noor" või "lootustandev", vaid ma olengi täpselt nii imelik ja ühiskonna arust valesti, kui olen. Ei parane ära. Keegi natukese aruraasuga ei saa enam loota, et kunagi paranen. 
Kes ma olen? Ei, ma olen see, kes ikka. Täpsem küsimus oleks: kui olen seni normaalse eluga võrreldes valesti elanud, kuidas ma edasi elan?
Ikka valesti, mhmh, ilmne. Aga enam pole isegi mingit mudelit ees, millega sobituda ja siis tõdeda, et ei klapi. Pole mitte midagi. Leiuta, kui sinnani jõuad. Põleta need sillad, kui nendeni jõuad. 
Oot, või oli see nüüd "ületa?"
Misiganes. 

On ka hea uudis: mu pea pole nädala algusest saati valutanud, kuigi tõrjeks olen kasutanud ainult ibuprofeeni. Äkki oli kolme tableti Betamaxi võtmine mingi igavese toimega (kui välja arvata need kolm päeva, mis kolmelt kahele üleminek võttis) ja kui mul on nüüd jääv ärevus, on vähemalt jääv peavalutus ka?
Ainult et just praegu tuikab. Vähe ja ma ilmselt võiksin süüdistada ibuprofeeniga kokku hoidmist, ent siiski.

Elu armastus ...

Tegelikult ma tean lademes inimesi, kes ei ela Õiget Elu. Aga ikkagi tundub, et hea paarissuhe ja normaalne töökoht on midagi sellist, mis peaks kõiki ootama ja kõigil olema ja kui sul pole, oled puudujäägiga. 
No vähemalt üks kahest sul ju ikka on?
Mitte kumbagi? Mingid veidrad aseained ainult? 
Kes ma olen? Kuidas ma elan? Mis mu eesmärgid on?
... jah, inimestel on "unistused" ja "eesmärgid".
Ja mul on: "Et mul oleks hea olla." 
Krt, ma lissalt ei jaksa. Kõik peab ise leiutama!