Vaimselt karmid ajad

Alustagem jutu keskelt: ka päev loomaarsti juures (hommikul viisin, õhtul tõin) ei andnud selgust, mis kassil viga, kuidas parandada - ja ta sööb kord kahe päeva tagant kaks ampsu või nii. Kuigi pasteet ja kassipiim ja hautatud broilerisüdamed ja mis kõik veel valikus on. 
Täna lõi vaaruma aknalauale hüpates ja oleks kukkkunud, kui ma poleks kõrval seisnud ja kinni püüdnud. 
Kuna enam ussirohu andmata jätmist ka süüdistada ei saa, on mu järgmine kahtlusalune kanakaelad ja et see ikka on talle liiga suurte luudega toit olnud. Kass peab saama pehmet, luudeta toitu, sest nii peenikesi konte kui närilistel ja väikestel lindudel, ma nagunii kuskilt osta ei saaks. 
Üldiselt olen pooliti leppinud, et eks ta nüüd sureb ära.
Mis ei tähenda, et iga kord, kui ta midagigi sööb, ükskõik kui vähe, mus taas lootus ei ärkaks. Äkki ikka veab välja, äkki ikka paraneb ... ta on nii ilus sõbralik kass, noh. Kui ma ta aknal kinni püüdsin, ta üldse ei löönud mulle tänuks küüsi sisse, vaid suhtus rahulikult. 

Erinevalt minust, kes ma olen: "Aaaa, kass hakkas maha kukkuma hüppel, ta on ikka täitsa omadega läbi!"

Viimati sõi ta korralikult nädala eest neljapäeval.
Reede oli mul nii persses nagunii endal (vt eelmist postitust), et ma küll registreerisin, aga ei võtnud emotsionaalselt üldse sisse, et ta ei söö ja vist probleem. Laupäeval ja pühapäeval lootsin, et noh, kohe--kohe läheb paremaks ju? Nädalavahetus ka. Ega muud peale palvetamise väga teha saanuks ja ma ei ole palvetajat sorti.
Esmaspäeval käisin Eest Kirjanduse Päeva puhul Keila sotsiaalkeskuses esinemas. Üsna keeruline publik oli - põhiliselt igasugu erinevate vaimsete erivajadustega inimesed, aga mõned sellised ka, kellega mul hingesugulase tunne tuli. Ja alles kui see pinge maha sai, registreerisin enda sees ära, et kassiga on päris jama. 
No loomaarst. Mida me teeme, kui loomal halb - ega midagi peale loomaarsti pähe ei tule väga, eks? 
Ja täna ma lihtsalt - vaatan ja mõtlen. Tal ei paista mingeid valusid ja õudusi olevat, nurrub, kui silitada, muidu on vait ja väga ei liigu. Nälga surra, toidukauss ees, tundub mu mõtteviisile olevat parim viis nälga surra - sööki on, lihtsalt ei taha. 
Aga no ikka loodaks, et ehk ei sure veel. Ausõna, enam ma talle kanakaelu ei anna!
Rääkisin loomaarstile ka K-lt pärit teooriast, et äkki asi broilerikaeltes. Too (s.t. arst) ei öelnud jaa, aga ei öelnud, et ei. Küsis, kas kassile maitses ja arvas, et no eks peab kakat jälgima - aga no sellega olen hiljaks jäänud, sest pole vist mõtet kakat jälgida, kui ma talle nagunii enam kanakaelu ei anna. 

Ühe lausega: ma arvan, et kass sureb ära, aga loodan, et äkki veel ei sure.

Poeglapsega on üsna sama seis, ainult teda ma ei karda surevat, vaid koolist välja visatud saavat. 
Selgub küll, et ka Keila Kool pakub mittestatsionaarse õppe võimalust, aga mu poeg ei ole sellest üldse väga vaimustatud ja tahaks ikka tavakoolis edasi käia. 
No eks ta peab selleks aineõpetajatega kokkuleppeid sõlmima ja värki. 
Ja ta ei liiguta väga lilli selleks. Ent noh - tema vähemalt on inimene ja ise teab, mis teeb. Nii et pehmem tragöödia kui Karoul. 

Endal on mul ees isiksuseuuringud 6. veebruaril. 
Kas mul on ATH ja vbla isegi midagi autismiga. 
Eks näis, kas mul tuvastatakse midagi. Mu lootused hetkel on väga madalad, sest mu lootused kõiges on väga madalad.