Appi, kui hirmus päev - aga lõpp on õnnelik

Oh. 
OH!
Poeglaps oli vahepeal haige. Või õieti on ta ikka veel haige, nii käreda häälega meest, kui täna hommikul, pole siin ammu olnud.
Ent enne seda oli ta kah kaks nädalat haige ja kuna me vahepeal õppisime, tema tegi ja mina aitasin, vahel ma käisin pinda ja siis ta tegi veel, mul ei olnud tunnet, et midagi on halvasti. 
Isegi siis veel ei olnud, kui ta teatas, et reedel läheb ta kooli nagunii, igal juhul, olgu palavik ja kehv enesetunne või mitte. 
Et on halvasti, jõudis mulle hägusalt kohale neljapäeva õhtul, kui ta ootas K, kes oli päeval linnas, ära ja koos tema netijuhendamisega tegi ja tegi oma füüsika kursusetöö mudelit JA õppis matemaatikat sügavasse öösse välja. 
Muretsesin, et kui ta sedasi hilise ööni teeb ja vähe magab, ta aju ei tööta ju järgmisel päeval.
Tema äratus äratas mu reedel sügavas hommikupoole öös, akna taga ei sõitnud veel eriti autodki, ja kuna ma muretsesin tema magamatuse pärast, ei jäänud ma uuesti magama tükk aega - erinevalt Poeglapsest, kes vajutas äratuse kinni ja magas edasi. 

Et asjad on PÄRIS perses, mitte natuke, sain aru, kui ta mu äratas ja sosistas, et ta pani endale äratuse varaseks, aga see ei helisenud, nüüd on kell seitse ja kas ma oskan mingit maagiat? Ma ei saanud täpselt aru, küsisin, mis ta siis tegema peab, miks seitse hilja on ..? No seda füüsika mudelit, tal on nii palju teha ... 
Nii. Palju.
Ma aktiveerusin kohe. Küsisin, mis ta esimesed tunnid on. Teine oli juba füüsika, aga inglise keelde ta siis ei läinud ja tegi oma mudelit. 
Peale tunde oli tal matemaatika kogu kursuse peale järeltöö.

Tegin talle kohvi ja ta lemmik-õunakooki. See ei olnud raske: lehttaigen, õun, suhkur, kaneel, juhuslikult oli mul neid kõiki.
Tal ei olnud üldse isu, aga nõudsin, et vähemalt kolm ampsu võtaks - toit kõhus kinnitab natuke südant.
Poeglaps sai mudeli valmis, aga matemaatika õppimiseks polnud enam aega. Läks hirmu ja õudusega kooli ja mina jäin koju.
Nii halba enesetunnet kui eile, ma ei mäleta, et mul olnud oleks ... väga kaua. VÄGA kaua. 
Ma ei saa sellele ikka veel mõelda, ilma et mul valus ja halb oleks. Ma ei saanud hästi magada, aga ma ei saanud ka ärkvel olla, loomulikult peavalu, loomulikult iiveldus, loomulikult nii terav soov kaitsta ja aidata, et üldse ei tundu liialdusena öelda, et võinuks endal soolikad välja lasta, kui see ainult aitaks! Nii väga tahtnuks aidata - aga ma ei saanud midagi teha. 
Mängisin civi. 

Päev oli tal ka kohutavalt pikk, sest esmalt tunnid ja siis see matemaatika töö. Kuskil poole kolme ajal ma kõhklesin, kas minna koeraga suurele ringile jõe äärde, äkki poeg tuleb koju ja tal on jube ja tahaks emmega olla ... aga siis ikka läksin, sest peavalu ja iiveldus ja kohutav õõnes tunne - äkki looduses liikumine aitab?
Ei aidanud. Aga kui koju jõudsime, Poeglast ikka veel ei olnud. 
Ootasin teda hirmuga, sest phmt oli kolm varianti ja neist kaks esimest halvad.

a) Tuleb poeg, on ahastuses, kõik on halb.
b) Tuleb poeg, on rõõmus, "kõik läks hästi" - ja kukub siis kõiges läbi.
c) Tuleb poeg, neutraalne. "EI tea, kuidas läks, aga vähemalt on see möödas."

Tuli poeg, üsna c, kergete b joontega. Oli kergendus teda näha, aga ... vat sellest, et see oli väga väike kergendus, sain aru, kui umbes tunni pärast ta stuudiuminäit ütles, et ta füüsika viie sai. 
SEE kergendus oli maailmasuurune. Aju hakkas teistmoodi tööle. Poole tunniga oli peavalu kadunud. Et magada, pidi enne veel sööma, et süüa saada, oli vaja kas süüa teha - mida ma ei suutnud - või poes käia, aga pisiasjad-pisiasjad.
Sai käidud, sai söödud, sai magama mindud ja neli tundi magatud. 
Keskööl ärkasin. 
Täitsa ... võib-elada-tunne oli. Matemaatikast veel ei tea, aga vähemalt füüsika tuli viis. Jess!

Selle loo metatasand on, et tegelikult vist vanemad nii katki ei lähe laste õppetöö pärast, eks? Vähemalt normaalsed vanemad. 
Miks ma arvan, et olen eriti empaatiline, eks ole =P Mul on mingi tasand empaatiat, mis on täiesti üle võlli.