Nad leidsid ka, et olen tõesti töövõimetu.
Ja mulle ikka väga loeb, mida rahvas arvab: märkan, et suhtun endasse leebemalt, kui jälle nii kuradi väsinud olen ja midagi ei jaksa.
Sellest hoolimata, et nägin ise otseselt vaeva, et seda kvalifikatsiooni saada. Käisin kahe arsti ja ühe töötukassa-inimese juures, kirjutasin maile ja oma (vaimse) tervise kokkuvõtteid ning võtsin jutuks teemad, mille osas ma ju tean, et arstid midagi ei tee. Aga saagu dokumentidesse kirja.
Õnnestus demonstreerida end nurga alt, mis hindajatele ka usutavalt töövõimetu tundus, jai.
Ma ei leia endas südant seda ebaentusiastlikku "jaid" hüüumärgiga kroonida.
Pigem olen süngelt sarkastiline.
Kui ma spetsiaalselt arstidele rõhutan, et pange kirja, mul on hindamisel vaja, ja spetsiaalselt lähen Töötukassasse ja ametnikuga koos hindamistaotlust täidan, saan tulemuse, et töövõimetu. Aga kui ma ise arvan, et võiksin vist tööd teha küll, keegi teine mind ka ümber veenma ei hakka.
Meenutab, kuidas ma elasin esimese aasta Peale Rongi igasuguse riigipoolse toetuseta, sest keegi ei taibanud mulle öelda, et seda võiks ka küsida.
Ilma küsimata ei saa midagi ja ei, see küsimine ei toimi tagasiulatuvalt.
Ja ma tõesti ei olnud kõige helgem pea tollal.
Kui inimene ise enda eest ei seisa, ei seisa keegi. Ma näen seda ikka ja jälle ja olen järjest ja järjest pettunum.
Või noh, nüüdseks olen jõudnud pettumuse põhja ning mu emotsioon on pigem: "Uskumatu, see käibki nii. Nii KÄIBKI!"
Saad diagnoosi ja ravi peale, kui tead, mida tahad. Saad töövõimetuse, kui tead, mida tahad. Aga kui lähed lihtsalt abi otsima, ise teadmata, mis värk, miks, kuidas, kes ja kas üldse saab, tuled kas täpselt sama targalt tagurpidi välja või antakse sulle mingit arusaamatut abi ja mina küll mõtlen alati seepeale: "Natuke vist ikka aitab", sest mu enesele valetamise võime on tohutu.
Ma ju usun, mida mulle öeldakse.
Ikka veel.
Kuigi need serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ikka aitasid alguses tõesti.
Vastupidiselt teraapiale =(
Aga mida aeg edasi, sest enam tunnen, et Polkovniku Lesel oli väga pädev arstidessesuhtumine ja phmt nii käibki. Arstid ei teagi midagi, patsient peab ise teadma, mis tal viga on.
Hmm ...
KUIGI! Tütarlaps (kel jälle oli arusaamatu palavik ja lima kurgus üle kuu aja järjest ja no mida, no MIDA??? "Võta D-vitamiini" jälle?) sai viimaks diagnoosi! Aega läks, aga 5 nädalat peale pidevpalaviku algust, 3 nädalat pärast esimest arstilkäiku tuli analüüsivastused, millest selgus, et ta on põdenud viirust, mille tagajärg ONGI, et kaks kuud on palavikku pärast.
Olgu, ütleme siis ausamalt ja leebemalt: arstid lähtuvad ikkagi peamiselt tavalisematest analüüsivastustest+patsiendi räägitust ja kui sa ei oska neile öelda, mida vaadata, nad on üpris pimeduses. Vahel hullemas kui sa ise, sest nemad ju ei näe sind kogu aeg, ei tea, mida sa rääkimata jätad.
Aga vahel on nad ka lihtsalt mölakad. Ehk ignoreerivad poolt räägitut, panevad valediagnoosi ja kui lased, asuvad sind oma väljamõeldud haigusest hoogsalt terveks ravima.
Ning vahel laiutavad käsa ja ei tea, ei mõista, vaatame, ehk läheb ise üle. Mis on tegelikult parem variant, aga jätab ikkagi sisse: "Ta ei usu, et mul on halb, ta ei pea seda oluliseks - äkki ma peaksin ära kannatama ja vähem kaebama lihtsalt?"
Ja siis töövõimehindamine käib ikkagi selle põhjal, mida arstile räägitud on. Arst paneb selle kirja, töövõimehindaja loeb kirjapandut (lihtsalt hinnatava sõnu ta ei usalda, need peavad esmalt arstile öeldud ja tema poolt tähtsaks tunnistatud olema) ning selle põhjal otsustab. Kui ma mingeid asju arstile ei räägi, sest "no mida temagi teha saab", töövõimehindaja aga talle otse öeldut ei usu, vaid otsib arsti seisukohta, ma ei saa kunagi kuskilt ja kelleltki mingi mõistmise osaliseks.
Aga räägin arstile, mida on mul vaja, et tal kirjas oleks, ja olen omadega mäel.
Ausalt, krdi nördimustäratav. Et mul on hea meel, et ma riigi meelest töövõimetu olen nüüd, jaa. Ent nii teeb viha, et kui ma enda meelest ei olnud töövõimetu ja ei surunud seda infot kuhugi, ega ma riigi meelest ka ei olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.