Leidsin veel ühe sõnastuse oma vajadusele olla vajatud.
See on ju olemuselt vajadus aspekteerimise ja validatsiooni järele.
Kui mind vajatakse sellena, kes ma olen, tähendab see, et mind sellisena on kuskil maailmas vaja ja ma olen aktsepteeritud ja valideeritud. Olevusena.
Kui ei vajata mind, vaid lihtsalt kedagi, kes teeniks raha, aitaks potitoolile ja seoks haavad, mul ei ole huvi. Ma tahan, et vajataks just mind, minu kiiksude, raskeolemiste ja jamadega komplektis. Kui keegi vajab mind, ma olen maailmas vajalik. Kui keegi teine mind ei vaja - noh, ma ise ka ju ei vaja.
Miks olemas olla?
Kui inimesel endal on motivatsioon elada, võibolla pole tal vaja end sel moel maailmaga siduda. Aga mul küll on. Isegi kui parasjagu ei ole hirmus halb olla.
Ma võtan vaikeolekuna seda, et elu ei anna mulle kuigi sageli midagi. Õnneks on aegu, kui ta ei võta ka midagi. Aga ei saa öelda, et ma tahaks elada, et kogeda lahedusi, sest mulle on väga vähesed asjad lahedad.
Enamasti on mu positiivne emotsioon: "Oh, see on ilus!" ja kohe sinna otsa: "Homme on ilmselt jälle kehv ilm, aga just praegu on ilus!"
Ja see on juba korrigeeritud ja terve mõtlemisega praeguse hetke nautimisele suunatud suhtumine. Ilma - ilma ma registreerin, et on ilus või lahe või huvitav, aga see ei puuduta ühtegi mu tunderetseptorit, sest seal taga oli: "Nojah. Näe, maailmas on ilu ja lahedusi ja värke ja minu elu on sellest sõltumatult ikka sitt."
Ehk ma nägin nt rongiga nööda sõites täiesti inimtühjas kohas põõsas tühja ostukäru ja seal kõrval oli just puu otsa kinni jäänud roosa õhupall. Ma registreerisin, et sellist asja iga päev ei näe, mõtlesin ebamääraselt, kes ja miks tõi sinna võssi ostukäru, aga mul tõesti mitte kuidagi polnud tunnet, et oi, nüüd on elu lahe.
Nojah, näe, elu on ikka veider, oli umbes mu reaktsioon.
***
Teine avastus on täiesti teistsugune ja võimalik, et mitte kellelegi kasulik - mul läks kah 43 aastat, et see tuvastada.
Aga võibolla on kasulik. Ei või iial teada.
Nimelt: kui teil on suus kuum vedel rasvane söök, nt väga rasvane supp, EI TASU seda suus kõrvetustunde vältimiseks kähku alla neelata. Sest väga lühikeses perspektiivis tõesti toimib, suus enam ei kõrveta, jee.
Aga ta kõrvetab ära teie mao limaskesta. Võibolla te ei hakka kohe oksele (pääsesin napilt. Siis arvasin, et sissevõetud söekapsli toimel, sest süda läks küll üsna ruttu pahaks, nii viie minuti pärast), aga pärast on PÄEVI halb. Iiveldab, vahepeal kõht valutab ja kui olete mina, saate migreeni otsa, sest valukeskus ju aktiveeriti, valus oli - nii et peavalu tuleb ka, mis armas asi.
Võtate sumatriptaani, aga kõhus on ikka imelik ja 12 tundi hiljem on peavalu tagasi.
Nagu -iu.
Nagu - ärge tehke.
Ma enam ei tee. Kui söök on kuum, lasen kasvõi taldrikusse tagasi suust, aga alla ei neela.
Sest liiga halb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.