Esmaspäeval oli ettevalmistav loengupäev Pealinnas, 8 tundi ja 45 minutit. Mõtlesin ette, et pean 3 tundi vastu, siis olen vaba lõpetama, pidasin peaaegu 6 tundi ja jee.
(Mitte et ikka poleks end rahustama ja kiitma pidanud mõttes, kui enne lõppu lihtsalt loenguruumist välja kõndisin.)
Kohv aitas, pärast ostsin endale preemiaks shokolaadisõõrikuid, millest enamik läks küll Poeglapsele (kes armastab sõõrikuid veel enam kui mina), aga no jee ikka.
Ent nädal otsa 8 tundi iga päev???
Sa kurat!
Isegi kui nad on seal minuga lahked, isegi kui kõik tehakse mulle nii kergeks, kui saab, ikka on hirmus. Ei saa järgmise päeva eest lusikaid ette võtta ka, sest järgmisel päeval on juba jälle ekstralusikaid tarvis!
Ega ma muidugi väljale käsitsi tegusid tegema üldse kipuks, kuid eelmisest korrast on meeles, et koordineerimine, millised haiglad keda vastu võtavad, mis transport kuhu viib ning palju on abiressurssi, palju kannatanuid, kuidas jagada, on ka oluline korraldada. Suudaksin neid plaane päriselt teha ning läbi viia, kui vaja oleks, minu õpetamine pole päris raisatud aeg.
Aga ... aga ... aga ..!
Vähemalt oli loengupidaja, kelles juurest ma minema EI kõndinud, väga kena mees. Viis tundi oli tema sisustada ja rõõm oli teda vaadatagi, noh. Kuivõrd ta rääkis oma kaitseväe-kogemustest, mis algasid aastal 1996, minust lausa veel vanem. Jee, ma polegi nii võimatult eakas!
Tahaks, et see oleks juba möödas. Mul on palju kergem end teoks kokku võtta, kui oodata, millal ning millisena just olukord oma hambaid näitab.
See on kõigega nii. Eile sundisin end magama jääma, kuigi ühele kummiga käevõrule tuli panna uued kummid ja ma olin ka välja mõelnud, millised ning kust neid saab. Ent painas ikka. Pidin end teadlikult rahustama, et praegu ma ei jaksa, on uneaeg. Ma olen ju väsinuna nii tudisev ka, kui mulle tuleb juba pähe, et ei suuda käsitööd teha, siis ei suudagi, liiga väsinud.
Või noh, suudan, meeletu vihaga ja umbes 6 korda pikema aja jooksul, kui hommikul sama töö juures kuluks.
Aga ikkagi on täna hommikul neid kumme panna nii kergendav. Tehtud töö on tehtud, ootel olev -
brrr.
Muide, see võib olla põhjus, miks ma naiskäsitööd sellise kirega vihkan. Mul on väga raske panna poolik töö käest ja teha mingeid muid asju, ning nüüd teadvustatuna on see lihtsalt tendents ning mõistusega kontrollitav - kui ma aga sellest aru ei saanud, õmblesin ning kudusin hilise ööni ning läksin täiesti frustreerunult magama. Mis mõttes ma siis valmis ei saanud seda kampsunit?! Nii nõme. Too töö andis mulle ainult meeleheite (sest ega ma siis uuesti sama rahulolematust oodates teda ka taas kätte võtnud ning tegevus jäi soiku ning teda ei lõpetatud kunagi). Parem üldse mitte alustadagi!
Ha! Ja võibolla seepärast ei salli ma ka kaugeid eesmärke! Kui mul on mingi eesmärk (näiteks joosta mingi maa mingi ajaga, kaaluda nii ja nii palju, kirjutada romaan, vahet pole, milline), ma frustreerun põhjani, et seda näiteks nädalaga ei suuda. Isegi kahega ei suuda! Appi. Ei tasu üldse ponnistada, ma olengi nõrk.
Aga kui mu eesmärk on teha täna 18 seeriat trenni või loovkirjutada 200 sõna, on see kohe täidetav ja lill.
Mul ei ole seda tunnet, et halb ja nõrk mina, ei suuda. Eesmärk on täidetud? On. Kõik hea.
Et mingid kaugemad eesmärgid peaks veel olema? Ah, minge te ka ..!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.