Ei, ma ikka pean vahel sõrmed töötavasse muruniidukisse toppima, et aru saada: ei ole hea mõte

Oli kurnavam, kui ootasin.
Poja sünnipäev, noh.
Nii õudne, et kui poleks olnud abi lastega tegelemisel tähenduses "ta tegeles kõik ära", ei tea, mida oleksin teinud.
Õhtuks olin omast arust nõnda väsinud kui üldse andis, ei näinud, ajasin segast, ei suutnud magada - ja sedasi nii, et ma ei pidanud midagi tegema ja ei teinud ka, kogu sotsiaalne vastutus jäi teiste peale.

Õudne.
KUIDAS ma küll elan üle koolinädala võõras linnas?! Kaks ränka päeva järjest ja olen tõbine, tatine, köhane, väsinud, ajutu ning ei oska midagi ei teha ega tegemata jätta.
Nii. Väsinud.
Oot, kas mainisin, et olen väsinud? See on täiesti sõnulkirjeldamatu nagunii, mainin uuesti.

Väljakutse midagi arukat öelda on ka ilmselgelt liiga suur.

Aa, ei.
Peale magamist õnnestus üks mõte leida: vaata, mul on üks tuttav, kes elab pidevas endakiituses. Räägib igal võimalusel, kui tark, ilus ja veel kord tark ta on ja siis mul on natuke "Kule, vähemalt tee väljaspoole nägu, et see on normaalne, kohe tundub usutavam. Keegi ju ei räägi lakkamatult asjust, mida teab, kui juba räägid, järelikult kahtled!"
Aga vbla on see tema viis tegelt targem kui minu oma, sest mina vajan väliseid paisid ja kinnitusi, et jaa, me näeme ka headusi sinus, tema ilmselt mitte. Kinnitab kõik ise endale ära ja siis mina seal kõrval võin ju endale rääkida, et olen ükssarvik ja kuradile kõik, kes teisiti arvavad - aga temal kuidagi ei tule üldse ette, et keegi võiks ka teisiti arvata üldse.
Ega ta loll ja kole ka pole, muidugi. Lihtsalt mitte maailma ilusaim ja targim.

Krt, hapu maitse on suus. Kuna mulle on mao ülehappesus ja selle ravi juba minevikust tuttavad nähud, tunnen ära, aga kui räme see koormus pidi olema, et kahe päevaga niimoodi, saab ikka füüsiliste näitajate pealt ainult aru. Ise hinnata on "No oli vastik? Oli. Aga nüüd on möödas," ja edasi.

See, et lastel on sünnipäevad, on praegu meeles ainus tõsiseltvõetav argument uue lapse vastu. Huvitav, jõulude ees mul seda õudust ei ole näiteks. Puhtalt laste sünnipäevade teemaline jubedus. Kusjuures - rõhutamist väärt - tegelikult läks ju väga korda, kõik (peale minu ilmsesti) olid rahul ja tegelt olen ka mina rahul, sest mingit katastroofi ju ei juhtunud?

Lihtsalt vbla tasuks tulevaste sünnipäevade pidamine kuivalt üle anda. Kutsete tegemise ja kättetoimetamise üle võin veel valvata, toidu ära osta, kui on mingeid rahalisi kohustusi, võin ka neid kanda, ent mitte rohkem. Pidagu kuskil, kus mind ei ole, saatjaks keegi, kes pole mina.
Tittede esimesed sünnipäevad on õnneks veel minu õigustus oma sõpru näha ja sellisena rahulikud. Kaugemasse tulevikku ma nagunii ei mõtle samuti.

Tore, kohv maitseb ka hapu tänu maohappe üleküllusele.

Olgu, rohkem mõtteid ei tule. Joon oma happesega suuga ülejäänud kohvi ära ja proovin uuesti magada. Vbla aitab.