Vaatab videosid, kuidas teised mängivad. Sest ma olen vanamoodne vanem ja ei luba arvutisse midagi alla laadida, mängi netis neid miljonit mängu, mis seal on!
Täna, enne kooli avatud arvutist (et midagi toredat ka oleks peale ärkamist, noh) vaadates, kuidas mingi mängukangelanna lendab köite otsas nagu Spiderman ning ründab terasese efektiivsusega titaani: "Nii lahe! Nii peakski olema! Ja see naine ka, naisena. Nii lahe!"
Olin täiesti tummaks löödud. Mitte midagi ei vastanud, ainult vaatasin üle tema õla videot.
Mis mu poeg hakkab puberteeti jõudma v?!?!? Vastassugu kuidagi teisiti vaatama kui oma sugu?!
Ja tema on mu VÄIKE laps ju!
Kuigi mulle muidugi meeldib, et tema meelest on naisena atraktiivsed väga osavad sõdalannad.
Mulle on viimasel ajal (nagu: poole aasta sees) mitmel juhul mainitud, et siin võrgupäevikus teemad korduvad.
Seepeale olen iga kord:
Nagu - miks seda mulle öelda?
See on täpselt sama asi kui juustega. Sa ei tunnusta, sa ei informeeri (õigemini peaksin ikka eriliselt juhm olema, kui see info mulle uudne oleks), sa lihtsalt ütled halvasti. Kes võidab? Et nagu sina v?
No kui sa tunned end paremini sellise asja peale, mine persse.
Kui ei meeldi: ära loe.
Dohh.
Nii, sain ise halvasti öelda, nüüd on kergem.
Vaata, reageerin peaaegu alati viivitusega. Saan aru, et mind solvati, ahistati, nii ei ole okei, näiteks kümne minuti pärast. Või on mul kümne minuti pärastki ainult ebamääraselt halb tunne ning miks registreerub alles 2 tunni möödudes. Kui olen enne otsustanud, et see inimene mulle meeldib, võib ka nädalaid või kuid minna, kuni lõpuks võtan olukorrad juppeks lahti ning saan aru, mis minus vastikut tunnet tekitab.
Kohe reageerin ainult siis, kui ma juba ootan juhtuvat, olen selleks valmis. Inimeste puhul, kes mulle ei meeldi, näiteks, ei ole mul mingit probleemi neilt negatiivsusi oodata ning kohe sobivalt vastata. Ootamatuste puhul kulub ent kõigepealt aeg aru saamiseks, mis toimub. Ja automaatne on minu puhul naeratada, noogutada, äärmuslikul juhul minema minna - sellega ostan endale protsessimisaega.
Millega seoses mul ei ole kunagi "oi, mis ma tegin!"-kahetsust, sest esmalt ma ei teegi midagi, protsessin.
Kui muutun kriiskavaks fuuriaks, tõukan või sõiman, purskun pisaratesse või löön (on sedagi ette tulnud, oma laste puhul, tuhk peas, jaa-jaa), on need olukorrad, kus mulle protsessimise ajal sõidetakse veel mingi ereda negatiivsusega sisse. Siis mul lendab kaas pealt ning kogu Organism karjub: "Halbhalbhalb, TEE MIDAGI!"
Aga üldjuhul võtab sündinu omakstegemine aega ning see muudab minupoolse halvastiütlemisele reageerimise, ei-ütlemise ning perssesaatmise muidugi keerukaks.
Siis ongi nii, et ütlen võrgupäevikus.
Seepärast mulle ka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii meeldib see "A mine persse!" tätoveering. Annab natuke mu mõtlemisele juurde kohest teise perssesaatmise võimalikkust, mida muidu ainult suure vaeva ja mööduva aja jooksul endas kasvatada suudan.
Naljakas, praegu taipasin, et ma ei suuda inimesi ootustevabalt võtta. Ootan kas, et nad on targad ja head (sünonüümid mu peas, sest kui sa oled piisavalt tark, et aru saada, päriselt süviti aru saada, mis teeb haiget, sa püüad teistele valusaid asju vältida ning neile head teha), (enamik inimesi tunduvad headena ikka veel) või häirivalt lollid.
Midagi nad mu mõtteis ikka on.
See ei tähenda, et ma nende tegusid ja sõnu ikka hinnagust üldisiksusele eraldi ei kaaluks, aga kui teod erinevad mu ootustest, läheb kauem aega.
Kurat, kell on pool kolm =) Kui poleks keskööl neljatunnisest unest tõusnud, oleks vist hilja.
Aga praegu - noh, vbla võiks varsti ka magama minna.
Oh, kui hästi öö lõhnab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.