Üleeilne nii rõve, et oksenda kempsupotti (kraanikauss võib ju umbe minna, kui sul on paksem okse, onju, mul on lapsena paar korda olnud! Palun-palun, ega inimesed ei saakski ilma minu tekstita oma rõveduspiire ära täita!) ja sel oli üks põhjus - mul ei tulnud öösel und, ent hommikul vara pidi ikkagi Poeglapse kooli saatma - ning kakskümmend kuus ajendit, üks jäledam kui teine.
Päeva lõpuks oli juba nii rõlge olla, et tegin asjadele algusi.
Kergendas küll veidi.
Aga ma ei tea - mul on see kuidagi vist tagurpidi normaalsusega võrreldes? Et nagu paljudel inimestel on vähemalt juttude järgi: "Mul on täna rõve olla, ei tee midagi, vedelen ja loen jutukat." Aga mul on: "See on küll tähtajaga ootele pandud asi, ma olen pool aastat juba seista lasknud ja mitte tegelenud - aga täna on mul nii ilge olla, et kuradile, teen alguse ära."
Mitte-tegemine nõuab rohkem ressurssi kui tegemine. Suudan oodata, kui jõudu on, aga kui jaks lõppeb ning kõik on halvasti, ei ole edasilükkamine enam teema, sest ei jaksa.
Vbla see on see, miks olen vapper? (Kunagi, näiteks 5 aastat tagasi, üks nägus noor mees ütles mulle, et kui sul on mingeid eeliseid, tunnista ja kasuta neid - ning tõi enda näite. Tal oli ja on eelised ning see on tegelt LAHE, et ta neid ka kasutab. Ja mina olen vapper, enam ei hakka seal ümber pudrutama ning seletama, kuidas see pole üldse oluline. Olen vapper - nii lihtsalt on.) Et kui on halvasti, ma tahan midagi teha, edasilükkamine ja ootamine võtaks rohkem ressurssi kui äraotsutamine ning tegelemine.
Mul on kergem olla vapper, kui mitte olla, noh!
Näe, üks test, kus ma sain jälle INFJ. Advocate.
https://www.16personalities.
Ka "parenthood" on seal väga adekvaatselt kirjeldatud: kord ma sain lausa trauma sellest, et üks arutles fb-s (vist selle Tartu peksmise järel), et ta nüüd ei teagi, kuidas oma lapsi kasvatada: teha seda, mis on õige ja hea, ning teha seda, mis on kasulik ellujäämiseks, on väga erinevad asjad. Mina olin: "Mis mõttes seal üldse saab mingit arutelu kohta olla, loomulikult tuleb teha seda, mis on õige ja hea, ükskõik mis hinnaga!"
Ellujäämine, tehes valikuid, mis selle tagavad, ent pole õiged ja head, pole ju midagi väärt!?
Milleks mulle lapsed, kes on küll elus, ent mitte iseseisvad ja targad, tegemas omaenda teed rohtunud maailmas?!
Milleks mulle lapsed, kes on küll elus, ent mitte iseseisvad ja targad, tegemas omaenda teed rohtunud maailmas?!
 |
| Siit |
Täielik segadus.
Tegelt ma hakkasin siia kirjutama hoopis mingi teise mõttega. "Viimase ükssarviku" taaslugemisel tulnud mõttega sellest, kuidas nüüd suudan ennast näha kui "nad ei tunne mind ära, kuigi ma olen ükssarvik, mitte mingi valge mära!"
Sest varem kaldusin mõtlema, et kui teised näevad mind märana, äkki siis ikka olengi? Tuhat sõnnikukärbest ei saa ju eksida, sitt ikka ongi hea? Ma olen suvaline valge mära ning see, et ma ei tunne end nii, on minu enda ebaadekvaatsus!
Tegelt ma hakkasin siia kirjutama hoopis mingi teise mõttega. "Viimase ükssarviku" taaslugemisel tulnud mõttega sellest, kuidas nüüd suudan ennast näha kui "nad ei tunne mind ära, kuigi ma olen ükssarvik, mitte mingi valge mära!"
Sest varem kaldusin mõtlema, et kui teised näevad mind märana, äkki siis ikka olengi? Tuhat sõnnikukärbest ei saa ju eksida, sitt ikka ongi hea? Ma olen suvaline valge mära ning see, et ma ei tunne end nii, on minu enda ebaadekvaatsus!
Sellepärast oligi mulle lõpuks (kui olin aru saanud, et päriselt läksingi rongi alla ja polnud mu enda lõdvad valikud, et elan, vaid pime juhus) nii kergendav avastada end elusana pärast avantüüri, mis normaalselt oleks pidanud mu surmaga lõppema.
Ma ei olegi normaalne, hobuste reeglid mulle ei kohandu, sest ma ei ole ega ole kunagi olnud hobune! Isegi kui inimesed mind sellena näevad, mulle selle pealt nõu annavad, ma lihtsalt ei ole.
Olen vaba tegema asju selle pealt, kes olen, mitte selle pealt, kelleks mind peetakse ja mis selle jaoks, kelleks peetakse, tavaline käitumine oleks.
Olen vaba tegema asju selle pealt, kes olen, mitte selle pealt, kelleks mind peetakse ja mis selle jaoks, kelleks peetakse, tavaline käitumine oleks.
Muidugi võime me kõik tegelikult ükssarvikud olla =) See ei muuda, et tavaelu reeglid on hobustele loodud - astuge neist üle, kes tahavad!
ei suutnud testi tegemata jätta, sain sedapuhku turbulentsuskalduvusega ENFP (campaigner).
VastaKustutahttps://www.16personalities.com/enfp-personality
Kas sa saad kogu aeg INFJ? mul on F ja T-ga igas testis isemoodi (ja mõnikord on E asemel I). a vbla see on see koht, kus Myers-Briggsi ja Jungi süsteem erinevad.
Ma ei ole kogu aeg INFJ saanud, ainult viimased poolteist aastat. Enne mul oli korra I asemel E (praegu küll mõtlen selle kohta, et mida tonti =)) ja vahel, sest palju aastaid on palju aastaid, on KÕIK teised tähed ka vahetuses olnud. Ükshaaval, loomulikult, ent siiski.
VastaKustutaAitäh, see oli hea test. Ja mul tuli kogu eelneva jutu kinnituseks Debater, mis seletab hästi, miks mulle meeldib süsteeme häkkida.
VastaKustutahttps://www.16personalities.com/entp-personality
(teiste tüüpe on ka lahe lugeda: "Oo, jaa, muidugi!")
VastaKustutaOn jah, eriti vastavat allteemat: sõprus, suhted jm. I sii hetki tekib küll jah.
VastaKustutaMa lugesin samuti mitut ja ausalt öeldes tundus ka INTP kirjeldus suht mina. Kahtlustan, et see on selline test, kus saab kõva F-skoori sellest, kui teiste tundeid väärtustada (mis ei tähendaks, et ma neid päriselus märkan). st ma kahtlustan, et ma sain kõva F-skoori, kuna ma pean teiste tunnetega arvestamist tähtsaks, aga kui mõni teine test mõõdaks seda, kui osav ma neid tundeid märkama olen või kui hästi ma mitteverbaalsetest märkidest neid välja loen, siis tuleks hoopis rohkem T-külge. sest teoreetiline tunnete tähtsakspidamine ei tähenda veel, et ma praktikas ei käituks nagu elevant portselanipoes.
VastaKustutaNojah, see märkamine ongi eraldi asi ja raskem.
VastaKustuta