Võin teha, mida tahan, onju? Ehk siis võin üles tõusta, süüa kirjut koera (krt, avastus, et seda saab piparmündišokolaadiga teha, oli nii hea!), juua kohvi ja üldse mitte põdeda selle üle, et kell on pool kaks läbi öösel?
Jap.
Minu eelmise postituse kommentaaride hulk on täiesti tavapäraselt mõistlik, aga selle postituse all, mida seal linkisin, on kokku 44 (nelikümmend neli) kommentaari ja olles need kõik läbi lugenud, tuli mulle vägisi pähe laulurida:
"I was gonna kill myself, but I rather kill you!"
(näe, sellest laulust:
mis mulle kaua sobinud on, aga millele ma samas iial erilist tähelepanu polnud pööranud.)
Kurat, et ma selle tõeni varem ei jõudnud: kui kõik on juba kadunud, võib sama hästi ka vastu hakata, teistmoodi teha, kaotada pole enam midagi!
Kui piltlikult kirjeldada, siis mina käisin mööda järjest kitsamaks muutuvat (sest ma olin hulga asju juba ära teinud ning tegin aga muudkui edasi, kuni midagigigigi oli) rada "nii peab, nii on tubli, nii saab õnnelikumaks".
Selgelt too rada ei viinud kuhugi mõttekasse kohta ja lõpuks läksin meeleheites rongi alla.
Aga selle asemel, et rongi alla minna, võinuks ju ka aduda, et õigete asjade tegemine ei tee mind õnnelikumaks. Rada läheb kohutavalt kitsaks, valida pole enam midagi, olen juba nii õnnetu, et pahupidi küüned on sellega võrreldes täielik tühiasi - ja see tähendab ju, et maailm on mulle lahti! Astu rajalt kõrvale, jumalannad ja jumalad küll! Õiged asjad ei muutnud õnnelikumaks, kuitahes visalt neid tegin - noh, siis ju vahet pole, kui valesid teen, kaotada pole igatahes midagi!
Samas: nüüd sain sellest aru? Sain. See teeb mu õnnelikumaks? Teeb.
Siis on ju hästi!
Ma ei tea, kas olen nüüd tolle avastuse sees mingi eriline tark või tropp, sest nii palju kui saan, annan seda teadmist ka oma lastele edasi. Normaalsus pole asi, õpetan ma neile. Ole tark, ole inimestega hea - aga mitte selle pärast, et nii peab, sellised on reeglid, vaid lähtu oma sisetundest. Tee tööd ära, et pärast oleks kergem - aga kui sa ei taha neid teha nutmiseni välja, kurat, ära tee!
Sinu õnn on tähtsam.
Kusjuures ei paista nagu, et nad minu kõigelubamise peale viskuks laisaellu ja ei teeks enam midagi head. Tütarlaps on nii hõivatud erinevate tegemistega, et ei jõua isegi hingata, ringid, pilliharjutused, kool - oh, ta on mul ka suht viieline ju!
Poeglaps hingata jõuab. Pilli ei mängi, hoopis korvpalli. Ja nii viieline ta ka pole, kahes aines olid aastahinded neljad.
Aga siiski: miks on üldine mentaliteet, et lapsi peab sundima, muidu lähevad hukka, miks mind kasvatati "nii peab!" tegijaks, kui "tee, mida tahad!" on nii edukas?!
Kas ma seepärast elangi, maailm keeras end minu ellujätmise teed, et seda uudset kontseptsiooni tutvustada ja laiemalt sisse sööta?!
Hei, aitäh, võtsid teema hästi sisuliselt tabavalt kokku (ja väga lühidalt, sic!). Inimesel on absoluutne õigus õnnelik olla ja leida endale sobiv struktuur ja süsteem. Ühiskonna poolt oodatavatele reeglitele võib lasta suure või väikese kaarega, kuni teistele ohtlikuks ei lähe. Live and let live. Ja parim, mida me oma lastele teha saame, on veenda neid, et neil on absoluutne õigus õnnelik olla ning mitte valida asju, mis neid õnnetuks teevad.
VastaKustuta