No nii, ühe päeva käisin koos ketoprofeeni abiga (hommikul oli valutuige, aga kerge valutuige ning kergem oli minna, kui hakata veel kojujäämiseks vajalikke toiminguid tegema) taas praktikal.
Päris tore oli, ilmutasin lausa ise veidi initsitaiivi, aga olin seal viis tundi umbes ning viimase tunni istusin kah õdede toas ja kuulasin nende omavahelist jutuajamist. Olin nii-nii väsinud pärast, aga millegipärast oli veel vaja minna saapaid otsima poodi (õnneks otsustasin ette ära, et ostan ainult siis, kui leian Väga Head Saapad, mille sobiv number on väljas ning ei nõua eraldi küsimist) ning pärast konkreetselt vaarusin.
Mis? Ei, muidugi ei saanud saapaid, minu nõudmistele vastavat - madala kontsaga kõrge saabas, mittemust, parem oleks ka mittepruun, mugav - ei olnud. Oli mugav pruun saabas, aga 129 raha saapa eest, mis pole nagu Päris See? Nah.
Komistasin raudteejaama pingini ning istusin tühjal pilgul enda ette põrnitsedes rongini, tundmata huvi, millal too tuleb ja palju kell on, kaua sedasi istuda jääb.
Peale kojujõudmist sõin eilse hernesupi jääki ning läksin magama, aga kuramuse Poeglaps ajas mu kahe tunni pärast üles, lastes mind korduvalt nerfiga (seda ma oleks isegi ignoreerinud) ning kinnitades, et olen juba kolm tundi maganud (mis mu jalule ajas, sest arvasin, et kell on juba üheksa läbi siis).
Üldse ei olnud ning lauba taga luurab nüüd peavalu, koordinatsioon on nagu pooleaastasel ning kogu maailm jõuab minuni kui läbi paksu juuksegeeli.
Ei, mul oli mingi mõte, mida kirjutada siia, mingi asjalikum mõte kui "oo, olen nii väsinud!", aga mul ei tule praegu meelde, mis.
***
Tund hiljem ikka ei tule. Kui ajakirjanik mulle pildid saadab, panen pildi, voh! Vähemalt mingi õigustus sellel postitusel.
Ajakirjanik. Aa.
Ma olen artiklimustandit lugenud, tänases Naistelehes ilmus puhtand. Linkida ei saa, sest võrgus pole. Põhiliselt on seal juttu enese tapmisest, info on blogilugejatele tuttav, aga paganama pilte pole näinud veel, äkki on ilusad?
No ootan veel, magama minemata, äkki tuleb mõni.
Eih, ei tulnud. Vbla homme või mõni teine päev või üldse mitte kunagi.
Aga tegelikult tahtsin öelda, et see jutt, mida kirjutan, huvitab juba mind ennastki. 27 500 sõna hetkel, ilmselt tuleb lõpuks 30 000 +. Enne päris lõppu peaks veel mõni plahvatuslik sündmus ka aset leidma, aga mul on teatud raskusi ideega, milline just.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.