Lõpud

Ma ei saa ikka aru, mis asjad on "naiselik" ja "mehelik". Just lugesin tootereklaami, kus oli kirjas "naiseliku lõikega sinine pitskleit". Milline oleks meheliku lõikega sinine pitskleit? Mida need sõnad tähendavad?

Ostsin endale kevadised saapad ka ära. Olin sunnitud tegema õgvenduse soovides, sest no ei olnud pika säärega mugavat mittemusta ega mittepruuni saabast ja kolmandat korda ma poodi jalanõud otsima minna ei jaksa(nud). Nagunii Poeglaps, kes pidi samalt poeskäigult legoga naasma (ise kogus taskuraha), tüdines kohutavalt ära ning sai lõpuks kaks lego kannatlikkuse eest ja seepärast ka, et mul ei ole praegu iga euro äärmiselt täpselt loetud.
Nüüd on mul hallikassinised poolsaapad, aga kuna nad on mugavad, hakkan neid vähemalt kandma.
See on natuke veider, aga mingi pisut kõrgem rahulolutunne on ka sees. Jess, mul on saapad. Kunagi mitte väga ammu kirjutasin, et mul ei ole eriti puudu millestki materiaalsest, ei oleks õnnelikum, kui saaksin uued saapad. Vot, siis olin nii sügaval, et sellised pisiasjad tõesti ei rõõmustanud. Nad ei olnud raasugi tähtsad.
Nüüd märkan ka väga pisikesi asju. Saapad. Rõõmutunne. Jee!

Tahtsin millestki rääkida, ent see idee tuli mulle umbes kell 1 öösel voodis und oodates, ja nüüd on jälle läinud. No joon kohvi ja loodan, et tuleb tagasi.

Seni jutustan, kuidas Poeglapsele (vähehaaval hakkab ikka imelik tunduma, et elan koos ühe lapsega ning ilma kassita, teisel lapsel ja kassil käin korra nädalas külas) argumenti esitada.
Ta vaatab Captain America teise osa lõpus toimuvat võitlust.
Poeglaps (korraga kurvalt ja vihaselt): "Üks lahe mees saab surma. Selgesti mitte peategelane, aga see teine!"
Mina: "Ei saa."
Tema: "Saab küll, nii loll olukord!"
Mina: "Ei saa. Vaata, see on see mees, kes esimeses osas oli ta sõber ja..."
Tema: "Ma TEAN. Ja nüüd ta saab surma!"
Mina: "Ei saa."
Ekraanil peksab Lahe Mees Peategelast näkku ja Peategelane pomiseb poolteavusetult: "I'm not fighting with you."
Poeglaps (raevunult ja retooriliselt): "No kust sa tead?!"
Mina: "Ma olen kolmanda osa treilerit näinud."
Tema (hetkega täiesti rahunenult): "Aa."

Paistab, et idee ei tule tagasi. Hmh.
Olgu, on üks asi veel, mida rääkida, sest olen täiesti irratsionaalselt solvunud, et Rongimees on, kes ta on, ja üldse mitte see, kelleks teda pidasin. Aga, tont võtaks, sellest ka ei saa rääkida, sest keegi kurat ei usuks, et nii imelik inimene üldse olemas on, tegelikult!
Pühapäeva hommik ei ole üldse soodus aeg võrgupäeviku täitmiseks, normaalsed inimesed magavad selle maha ning tundub, et ka minu aju on poolunes.

Lisan veel juurde, mida ütles mu Tütarlaps, kui talle Deadpooli treilerit näitasin (sest püüan teda siiski hea filmikunsti poole suunata).
Naeris küll, kui treiler vaadatavaks muutus - algus oli täpselt nii nõme, et sammuke kaugemale ja oleks sihilik nõmedus pähe tulnud, ent veel ei paistnud sedasi - aga tõdes siis: "Ma ei saa aru, miks nad niimoodi teevad. On ju selge, et ilma aluseta joonistades ei tule selline pilt ja paber läheks kortsu. Kui raske oleks talle alus anda selles stseenis?"
Olin lõhkemiseni rahul. Täpselt selline detail, mis mindki häirinud oleks, kui sellele mõelda, ainult ma neelasin selle alla isegi mõtlemata: "Nagu ei klapi!"

Muide, mõtlesin välja, mis tuleb selle loo lõpus, mida kirjutan. Nüüd on lõpu kirjutamine õigustatud ning täiega tore.