Rauge ja õrn - noh, mõneti

Huvitav, kas teha kohvi või esimesest tänasest kannutäiest aitas?
Vist aitas, isu ei tekita, kuigi hallis õues sajab halli lörtsi ning on üleni kuuma-joogi-ilm.

Organism ikka on väga konkreetne. Täna on peavalu juba üsna väike, aga see läheb kuramuse neljandat päeva juba jutti (mille jooksul ma mitte midagi kodust-poest erinevat ei teinud) ning eile elasin läbi täiesti arvestatava hingelise piina lisaks kehalisele, et juba teist korda järjest pean praktika kas ära ütlema või minema peavaluga, ning mõlemad tundusid jubedad variandid - kuni saatsin praktikajuhendajale sõnumi, et ei tule jälle, ning sain vastu veel paigi, et teatan.

Organism kuulatud korda üks, tugrik.

Nüüd olen hästi rauge, pehme, õrn, aga kui eile fb-s kurtsin ja kaks mu endist kursaõde-venda kohe aktiveerusid ja pakkusid, et üks tuleb läbi pärast tööd ja vaigistab mu valu, sain taas kinnitust, et inimesed on nii head, nii ilusad, nii toredad.

Inimesed. On. Nii. Head. (Mu vastu =))

***

Ma käisin õues, apteegis (on tegelikult üks sort valuvaigisteid, mida ma veel proovinud pole), poes, siis sõin ning tegin nüüd kohvi. Krmuse hea kohv ikka.
See üldine pehmus, tuikumine, vääritinägemine (loomulikult tegin sellega koos kõik möödunud nädala trennid ära, õnneks olid ka 4 päeva jagu juba enne reedet tehtud) toob kaasa, et igasugune libedus tänaval on õudus ning käin selliste tõhusate viiteistkümne sentmeetriste sammudega. Väsin veel rohkem ära. Väga ei erutu selle pihta, aga no mida paganat, olin juba enne väsinud!

Nüüd on viisakas oldud, tervisest ja ilmast räägitud, võib ka rangete reeglite järgi konkreetseks minna.
Mul on probleem. Ja just täna eriti aktuaalne, sest mehel on sünnipäev.
Ma olen nimelt emasena äärmiselt populaarne ning üldiselt on see ju tore. Välja arvatud siis, kui ei ole.
On üks, kellele ma olen konkreetselt öelnud, et me ei ole üksteise inimesed, ei tasu kokkusaamisega üldse ponnistada, sest meil ei ole koos toredam kui üksi - ja kurat, ta ei võtnud sisse. Ühest küljest ega ma teda solvata tahtnudki, aga see, et ta ÜLDSE kuulda ei võtnud, läkitab mulle fb-s märkidest koosnevaid roose (@}->--) ning nimetab mind "kalliks", ei olnud mu plaanides.
Me tõesti ei ole üldse üksteise inimesed, aga ma saan ka aru, et kui mees on 40ks sünnipäevaks täiesti vallaline, hakkab kõik naisekujuline üpris ahvatlev paistma. Ja täna on tal sünnipäev, eile ta oli minuga eriti nõme (tähenduses "loll" mitte tähenduses "halba tahtev") ja kuigi kõik mu ergud käsiks talle tõtt näkku ütelda ning lahti saada, on tal SÜNNIPÄEV.

Miska tuleb homseni oodata.
Ei, ta ei ole siin lugeja.

Aga ta painab mu hinge. Issand, tuleks homme juba rutem, mul hakkas kiire!