Teismelised

Mis, jaanuar saigi läbi?! Ma alles hakkasin omaks võtma, et algas!

Mul on praktika. Praktika. Praktika.
Väsinud.
Võiks veel öelda, et olen lõhkemiseni lahe ning et kohv on hea jook.
Igav? Noooh ...

Kui täna rongiga koju sõitsin, istusid minuga ühes pingis kaks teismelist noormeest, nägusad, natuke sarnased (vbla vennad?) ning täpselt selles vanuses, kus ma juba vaatan neid kui noori mehi, aga siiski selgesti veel lapseohtu noori mehi. Ostsid sooduspiletid P.-linna ning kui teine neist oli soodustust tõendava dokumendi välja otsinud, soovis klienditeendindaja: "Head reisi!"
Noormees A: Teile ka!
(klienditeenindaja läheb edasi)
Noormees B: "Teile ka"? (kerge naeruturtsatus) Sa soovisid talle ka head reisi?
Noormees A: Noh, tegelt ... Talle kulub see ära. Muudkui edasi-tagasi, kogu aeg rongi peal ... Päris pagana sitt töö! Ise küll ei tahaks!
Noormees B: (noogutab nõustuvalt)

Edasi rääkisid nad kumbki oma telefonis mängides mängu-ja pärisjutte segamini ning eesti ja inglise keelt ka segamini, nii et mul oli teatud raskusi vestluse jälgimisega. Aga ühe osa korjasin veel üles.

Noormees B: ... ja siis ta ei saanud, ta pidi koos tüdrukuga K.-le (kohanimi) minema.
Noormees A: K.-le? Tüdruk on K.-lt?
Noormees B: (kehitab õlgu)
Noormees A: Ma lihtsalt tunnen pea kõiki K. tüdrukuid ja need on ... (peab pikema mõtluspausi, siis rõhukalt) ... masendavad!

***

Mu Tütarlaps ei ole masendav, ent käitub minuga nagu teismeline. Ei prõmmi, ei põrgi, ei pauguta, aga ka ei klammerdu ega kallista, isegi kui ma vastavat soovi avaldan. Ignoreerib mind. Seda veel teeb, et kui ma ütlen: "Astu üks samm lähemale! Nii, ja nüüd pane mulle käsi ümber!", kuulab käsku.
Mõnes mõttes olen kergendunud, mõnes mõttes siiski ka pettunud. Ei olegi üleni teistmoodi laps, norm püüab mõneks ajaks kinni isegi parimad meie seast.

Mitte et ta ikkagi üleni lahe poleks.