Ebaesoteerika

Poeglaps tõdeb: "Gimli on nii lahe, ma olen hingelt rohkem tema moodi. Kuigi välja näen rohkem nagu Legolas. Ma ei teagi tegelikult, kumb neist lahedam on."
Oma pikkade tumedate ripsmete ja pikkade heledate juustega on ta ilmselt tõesti rohkem haldja moodi. Kuigi võib suurena ka pika habeme kasvatada, siis saab päkapikuga natuke rohkem välist sarnasust.

Ma ei ole esoteeriline inimene. Kõik vaimuga mõjutamised on minu meelest kas konkreetselt kehaliselt ära põhjendatavad ning mõjuga või uinamuina. Usud on kõik üheväärsed: inimese tervisele on keskmiselt võttes kasulik usklik olla, aga millesse uskuda, on täiesti ükspuha.
On ent kaks asja, mille teemadel on võimatu katseid teha ning mille osas mul on kahtlus, et nad võivad õiged olla. Üks on oletus, et aeg on üks tervik ning selle kogemine kui minevik-olevik-tulevik, meie ehitusega seotud eripära. Mingil tasandil on meie ajud selle aja terviklikkusega isegi kohanenud ning eelaimdus on näiteks selle ilming. Natuke saame tulevikust infot, aga ise ei tea, kuidas või mis.
Teine on võimalus, et teadvused on natuke üksteisega seotud, meil on kergelt taruteadvus kõigega, mil mingi teadvusesarnane asi on.

Selle esimese kasuks minu elus konkreetselt räägib eredalt näiteks, et olen hästi palju näinud unenägusid, kus ma tunnen asja, mida praegu päriselus. Nimelt et kõik õõtsub, paneks silmad kinni ning minestaks - aga minestus ei tule, teadvusekadu ei toimu, lihtsalt on selline väga ebareaalne olemine. Kogu aeg on sees ootus, et nüüd läheb pilt eest, aga ainus, mis reaalselt sünnib, on, et tahaks rämedalt magada.
Ma ei ole seda unes näinud kord, kümme või kolmkümmend, olen näinud sadu kordi. Võib ka olla, et üle tuhande.

Nüüd on päriselt nii. Kõnnin tänaval, kõik õõtsub, tahaks silmad kinni panna ning pimedusse ära minna, aga ei. Ei. Meeled on tegelikult reaalsusele kinnitunud ja kui ma lompi pikali vajuks, oleks seal väga äratavalt märg ja külm. Riided rikuks ka ära. Ei tasu.
Aga see, et olen nii palju unes näinud olekut, millega reaalelus vaevalt pool aastat tuttav, on ... veider. Mitte midagi tõestav, loomulikult on kõik seletatav ka maailmas, kus aeg ei ole üks tervik - kuid veider.

Ma natuke ju ikka tahan ka, et aeg oleks üks jagamatu ühik =) Kõik oleks niimoodi loogilisem =)
Ja siis võiks ikka olla nii ka, et kõik, mida ette kujutad, on kusagil tõsi. Kaasa arvatud maailm, kus sa kujutad ette, et kujutad ette, et kujutad ette end maailma ette kujutavat ning pahh! oledki seal ning katsu nüüd hakkama saada =)