Ikka vaatan tagasi

Lusikateooria kehtib täiega.
Väsisin eile jubedalt, sest otsustasin ühel hetkel suuna valesti ning siis läks natuke (umbes pool tundi), kuni taipasin, et eksisin ära.
Noh, ja siis normaalsed väsitavad tegevused takkapihta. Planeeritud enne äraeksimist ning sinnakuluvat ressurssi arvestamata.
Kurat.

Mis tähendab, et täna olen täiesti omadega läbi, tuikuv, igal võimalusel silmis sulgev ning ainult väga vaikselt kõnelev üksus, sest kõvemat häält teha ei jaksa.

Eile õhtul olin ka üle igasuguse piiri ning mõõdu väsinud, halvemas tujus kui enamasti, kurvad mõtted, näe, (tükivad) tükkisid pähe. Aga see, et isegi mu praegune väsimuspaha tuju on ikkagi samasugune, kui oli vana minu normaalne meeleolu, on korraga hea ja halb tõdemus.
Praegu saan endale öelda, et noh, kannata ära, maga ära, läheb paremaks, ja tõesti lähebki. Tuju on täna täiesti normis, olen lihtsalt väsinud.
Aga varem oli ainult lootus, et ehk juhtub midagi jube head ja siis võibolla läheb ka meeleolu paremaks.
Ja siis juhtuski näiteks teatav mees ja siis juhtus, et meil ei hakanud omavaheline värk elama, ning siis juhtus tõdemus, et oo. Veel halvem on olla kui enne.
Kurat.

Sellele, kui halb oli enne normaalne, on päris jube tagasi mõelda. Nagu hästi kaua oligi nii halb normaalne.
Väh.
Mul oli aastaid (liialduseta) ees ettepanek, et võiks tuua vaiad telki ehk olla iseeneses täiuslik ning mitte lasta end kõigutada millelgi väljaspoolsel. Autist minus muidugi leidis, et kujund on vilets, sest telk kukub ümber või vähemalt kõigub iga tuulepuhangu peale, kui vaiad telki tuua. Kuid kui sellest üle vaatasin, leidsin, et teoorias oleks see hea mõte tõesti.
Lihtsalt ma ei saanud hakkama sellega. Ebapiisav mina, ei suuda isegi head nõuannet järgida, oh õudu.

Alles nüüd saan aru, et niimoodi saabki elada, iseendana hästi, kõigutamatuna välistest arvamusavaldustest.
Varem nõjatusin kiituste najale, need andsid selle tõuke ülespoole, et tuju polnud normaalselt halb kogu aeg. Vahel oli ikka parem ka. Paraku käis sellega koos ka haavatavus laitusele või isegi lihtsalt kiituse puudumisele. Välised asjaolud, millele avatud olin, polnud ju alati need, mida ma tahtnuks. Kuid ei saanud ka vaiu telki tuua, iseendast täiuslik olla, sest lihtsalt iseendana, ilma välise tõuketa, oli mul kogu aeg halb.
Nüüd alles on normaalolek "hea" ning "vahel natuke halvem" on juba tuvastav kui "halb tuju".

Mulle meeldiks oletada, et võin seda kirjeldades ka eksida, ei näe objektiivselt vms, aga õnnetuseks ei saa nõnda. Vahe praegusega on nii selge, nii lihtne, nii ühene. Jooksingi oma jooksud poolikute jalgadega, panemata tähele, et olen sant, ning needsin ennast, et kiiremini ei suuda, mõned ju ometi suutsid?!

Jaa, on möödas küll. Minevik, tehtud.
Aga mõtestamine ju ei ole =)

Muide: vaatasin pooleldi lehte - pooleldi üle lehe, kus oli mu viimase nädala blogistatistika. Lugesin sedasi ilma süvenemata, vaid kogusummat pilguga haarates, ka postituste pealkirju, mida enim vaadatud.
"Võtan ka saasta suhu" - misasja, ma olen midagi sellist kirjutanud?
Aaa, võtan ka aasta kokku!