Ronga jalad olid külmad ja krampis, varbad kõvasti konksus, küüned sissepoole, ja sa ei tahtnud mõelda, mis oli tema sees valesti läinud. Läinud nii valesti ja nii katki, et tema mustad targad silmad nägid nüüd välja umbes sama intelligentsed nagu kaks tera valgumarja ning süsimust siidjas läige (oh, sa olid nii pehme mu pihu all tookord!) ta õlgadel oli kaetud halla nagu hallitusega.
Tänavalamp heitis võigast oranzhi valgust, külmemat kui ükski sinine pakkuda suudaks.
Panid ukse kinni ja pigistasid pihkujäänud lumeraasud lömmis sulalumevorstiks, millega enam midagi teha polnud. Mõtlesid hetke, kas minna kraanikausi juurde, et pääseda vaatepildi kordumisest, aga...
Avasid klaasukse uuesti ja astusid välja, nii et sokitallad lumiseks said ja jalad peaaegu karjatasid.
Ronk oli muidugi ikka veel seal.
"Lase mind sisse!" ütles ta, surnud näo sisemusest välja pudenevad sõnad külmast kandilised, peaaegu arusaamatud, tõesti, see oli pigem oie kui lause.
Sa lasid lumel pihust pudeneda, alla, alla, alla, ah, kõik need korrused!
Astusid tuppa tagasi.
Panid ukse kinni.
Ronk lebas väljas, rõdul, jalad laiali, üleni surnud, välja arvatud vahest vaid tahe.
Panid akna kinni ja võib-olla nutsid natuke.
Võib-olla nutsid ainult sisimas.
Võib-olla ei nutnudki.
Lumi muudkui sadas ja läks järjest külmemaks.
Istun siin kastis juba viis minutit kustutades järjest ära kõik kohatud silbid, mis sõrmede alt välja roomavad.
VastaKustuta