Väikesed harilikkused

Olen oma keha üle hämmingus. 

Tundub, et kui lähen kehakaaluga alla 75 kg, ärkavad mingid ... asjad. Närvilõpmed? Igatahes valutavad mul taas jalad suht iga päev ja valuvaigistav masin on ... küll mitte igapäeva-, aga ülepäevakasutuses.
Mis on jube tihti, arvestades, et vahepeal kasutasin seda nt kahel järjestikkusel päeval kahe kuu jooksul ja siis lihtsalt unustasin ära. 
Sest polnud vaja. Väikesed valud ju olid vahel, aga mitte sellised, et magama ei jääks. Ja nüüd: ärkan hommikupoole ööd pissihäda peale ja kui väsinud ka olen, uuesti ei uinu, sest JALG VALUTAB. 
Peamiselt vasak jalg, mhmh. Parem teeb ka haiget, aga selle valu sees jääksin lõdvalt uuesti tuttu. 

Tõusen üles, joon mineraalvett, panen masina külge ja krt, alati tundub, et mingites paikades, kuhu selle paigalduse mõju ei ulata, valutab ikka rohkem. Nii et istun selle masina all kaks järgmist tundi, asetades elektroode muudkui ümber ja ümber, veendunud, et kohevarsti lähen jälle voodisse. Selle asemel jõuab täiesti ootamatult kätte aeg, kus tunduksin endale paraja mölakana, kui enne tuttuminekut koera õue ei viiks.
No ja kui ma nagunii õue lähen, viin ka taara ära ja käin poes, loogika, eks?
Ehk see krdi jalavalu mõjutab kogu mu elurütmi.
Ja seda ei olnud vahepeal sedasi pideva ja tugevana aasta või isegi kaks! 
Aga ereilus on ikka ka lahe olla =) 
Vaatan end enne suitsu tegema minemist peeglist, ei mingit meiki, pea mitte-väga-puhas, aga nii krdi pandav tshikk et oh!
Teeks pilti, aint ma ei tee pilte, millega seoses vastavat tehnikat ka pole.

Nojah, päästmatult ligineb aeg, kus peaks nagu koeraga õue minema. Kuigi ta ei nõua - enamasti nõuab ta kusjuures mitte tungivate ihuvajaduste tõttu, vaid kuna kellaaeg on selline, et tavaliselt sel ajal minnakse. Ta ka äratab mind veidi pärast Poeglapse äratamiseks ette nähtud aega ka lau- ja pühapäeviti (ja koolivaheajal), sest no mis mõttes aeg on selline ja ma üldse ei liigutagi?
Aga piisab mõminast, siis ta mõistab, et ärkasin ja otsustasin edasi magada, ja rohkem ei sega. 

Väga kohusetundlik koer päevakavadest kinnipidamise suhtes. 

Kolimisfirma arvas, et nad laupäeval.
Mina arvasin enne nende viimast "oi, meil ei ole enne aega", et homme (ehk teisipäeval), aga ausalt - ega mul kiire ole. Ongi rohkem aega veel pakkida ja pakkida. Kuigi maa on valge (olgu, see on vist rahe; eile sain igatahes rahet kaela) ja ma otsisin ühest suurest kastist poja talvejope jälle välja. Ehk siis pakid sisse, pakid välja on alanud.
Oma riietega pole seda teinud. Kas mul on liiga palju rõivaid, kui olen pool riidekappi tühjaks teinud, aga teise poole abil elades pole hetkekski tulnud tunnet, et pole valida või et tahaks seda või toda, aga see on pakitud kotis, või et ma isegi kannaksin kasvõi pooli neid riideid, mis mugavalt kättesaadavad?
Nojah.
Vbla viskan minema ühe umbes 1970 aastast pärit villaseguse kleidi, kus on sees mõned koiaugud ja mis on liiga kare, et palja ihu peal kanda. Nagu - ka nii, et osa sellest on palja ihu vastas. Siis on jälle kõik koššer, eks?
Okei, OKEI, ma viskan ära ka selle ise kunagi siniseks värvitud sitsist kombineeseeliku, mille kumm läheb keerdu ja mis mind enam ei ahvatle, ja panen annetamisriiete kotti villase seeliku, mida lihtsalt ei kanna ja mis VIST on liiga kitsas samuti. 
Nüüd on hästi?!?!

Jestas, südametunnistus, kes palus sul midagi üldse öelda?

Olgu, eks ma lähen ja viin koera õue ja need neli kilekotitäit mineraalvee (mulle) ja maitsestatud vee ning limpsi (Poeglapsele) pudeleid taaraautomaati ära.