Hästi mage on kogu aeg halada kuidas pea valutab (või et kohe pärast kelkimist, et mul maohapperünnakuid enam pole, tuli maohapperünnak), aga no NII ON.
Ei, maijõua ikka kolitud. Ikka ei ole mul isegi pilte. Värske panus oli minna Sõbralt Sõbrale poodi ja küsida, mida teha, kui mul on asju üle.
"No me saame võtta ainult paar kilekotti korraga, rekka tuleb alles tuleval nädalal. Mis asju muidu?"
"Noo ... lauamängud, pehmed mänguasjad ja muidugi lasteriided."
"Tooge siia, paar kilekotti korraga."
Peavalu kiuste midagi jälle tehtud. Jee!
Minu arust ongi jee, aga mingi hääleke kuklas pobiseb, et blogilugejatel on ammu kopp ees mu olematutest saavutustest. Oli ju jube kiire uut elupaika leida ja nüüd ikka ei ole kiire või mis?
Ma ei või muud öelda, kui et ma teen oma parima, ok? Paremat kui minu parim lihtsalt ei ole kuskilt võtta.
Jap, täpselt nii hale olengi..
/kaevub enesehaletsusse "vaene mina, keegi ei mõista, KUI RASKE mul on".
Aga jah. See mõtlemise väsitavuse värk. Mhmh. Jajah.
Ma ei võta nõusid pestes kraanikausiservalt nõudepesuvahendit, vaid ma esmalt vaatan, tuvastan nõudepesuvahendi asukoha, sirutan käe, võtan selle, keeran tagurpidi (enamasti kas taldriku, kruusi, potikaane vms kohal, nuustikule panen vaid harva) ja siis hakkan süsteemikindlalt pesema.
See käib automaatselt?
Mul on uduselt meeles aeg, kus mulgi käis.
Enam mitte. Aju sai põrutatud täpselt nii palju, et mõtlemisega katab probleemkohad enam-vähem ära.
Lihtsalt noh - väsinud.
Ja peavalune. Sest mõistagi on keha: "Ma ei jaksa olla kogu aeg kurnatud ja terve! Kui ma olen kogu aeg kurnatud, võta migreenid, maohappe kangus, ärritunud soole sündroom ja igast erinevad hooajaviirused!"
Nutt ja hala, NUTT JA HALA. Isegi peekoni olemasolu maailmas ei tundu elu päriselt elamisväärseks muutvat. Ja kohvi julgen juua ainult mustalt - see maohapperünnak oli suht ... ebameeldiv.
Lisaks loen "Süü on tähtedel", olen leheküljel 51 ja mõtlen mõrult, et ka vähki põdevatel teismelistel on õnnelik armumine.
Nojah, vbla on see kuidagi tasakaalu loov maailmas - et on küll vähk, aga vähemalt sitaks lahe armumisobjekt, kes viitsib lugeda su lemmikraamatut ning kiidab su välimust jne. Aga siiski.
Kurat, K. ei ole isegi minu raamatuid läbi lugenud! "Lihtsad valikud" ja "Lagunemine" veel läksid, kuid ülejäänud kaks jäid pooleli. Ei, ma ei ole temasse armunud, aga see võimalus oli üleval. On ikka veel, natuke, kuigi ta ikka ja jälle ilmutab oma neid omadusi, mis ... ei ole nii meeldivad.
Muuhulgas soovimatus mu välimust kiita, raamatuid lugeda ja tunnistada, et ta on milleski eksinud.
See viimane ei meeldi talle ÜLDSE. Mis toob kaasa mitmesajameetrised ennastõigustavad selgitused, MIKS ta just nii käitus, kui piisaks: "See ei olnud must ilus. Ma ei mõelnud halvasti, aga kukkus nii välja. Sorry!"-st.
Mis mõttes olen ma 40 ja mitte ükski kaunis (noor)mees pole iial (no nii, et ma teaksin) mu lemmikraamatuid õhina ja vaimustusega läbi lugenud?! Mitte kunagi????
Tõsi, Tütarlaps on õhinal läbi lugenud kõik minu kirjutet raamatud ja meil on mõned ühised suuuuured lemmikud ("Viimane ükssarvik" näiteks).
Aga Poeglaps mitte midagi. Mitta ridagi. Ja ma ei kaeba ka - hea, kui-et ta üldse loeb, kama kaks, mida siis.
Ning ma olen üsna loobunud ideest, et me lemmikraamatud samad oleksid. Üks tema absoluutseid lemmikuid on "Koeralaps Berta seiklused". Olgu, see mälestus ja vaimustus on umbes 4 aastat vanad, ent siiski.
Ei, ma olen ka seda raamatut lugenud. Berta oli vist šoti terjer? Mitte midagi muud ei mäleta.
Ta (Poeglaps, mitte Berta) on lugenud ka raamatuid, mis mulle VÄGA meeldivad, ja näiteks kahe kolmandiku peal pooleli jätnud. Mitte et otse halb oleks, aga no ei kisu endasse, eks ole. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" meeldis talle küll peaaegu lõpuni. Aga viimased peatükid olid nii halvad, et jättis ikkagi katki.
Nagu - ei lubanud mul ette ka lugeda. "See loheosa on nii vastik! Mulle meeldis vanaema, aga teda enam pole nagunii!"
Ühele väga nägusale väga noorele mehele laenasin "Püha ja õudse lõhna". Pärast seda pole ta enam ühendust võtnud (ja mu raamat on ikka tema käes!), ohjeldamatust vaimustusejagamisest rääkimata.
Mulle tundub, et leida seksuaalses mõttes huvitavat inimest, kellega nii ühtekas oleksid, et teile üksteise lemmikraamatud meeldivad, on haruldane peavõit. Kuidas on, oo püsikaaslasega lugejad - kas teie partner armastab teie lemmikraamatuid?
/loeb "Süü on tähtedel" raamatut edasi.
Ma arvan, mu probleem on ka selles, et ma omast arust räägin inimestele, kes "does care, how lost anybody is".
Kas siin tuli ikka öelda anybody või peaks olema somebody?
Või siis on kogu mu probleem usus, et armastust saab ja tuleb ära teenida.
Ma ei tunne mitte kedagi, kellele meeldiksid samad raamatud/muusika jne, kui mulle. Isegi mu õele mitte, kes on vast minuga kõige rohkem ühel lainel olev inimene.
VastaKustutaJa mees pole mul üldse lugeja. Nagu ta armastab öelda, on ta lugenud ainult "Sipsikut" :)
No ilmselgelt on ta oma diplomid kätte saanud st kohustusliku kirjanduse läbinud, aga mu point selles, et kooselamiseks ei ole vaja ühiseid huvisid, ühist maitset (kirjanduses, muusikas, filmides), sarnast poliitilist vaadet. Tore kui on, aga kui ma mõtlen tuttavatele paaridele, siis selliseid väga palju pole ka (kes on igas asjas sama maitsega).
Vastandid täiendavad ja ühiseks platvormiks, mis koos hoiab, on hoopis muud asjad.
Ma üldiselt olen sama meelt (kuigi noh-jah ... tegelikult on mul väga raske kujutleda endast väga erineva poliitilise maailmapildiga püsikaaslast elus), lihtsalt see oli nii ... noh, nunnu ja ahvatlev sedasi kirja pandult.
KustutaÜhiste huvide armusuhtes põhiline olemise kohta kirjutas murca kunagi tabavalt: "Mis siis, et sa armukade loll sitapea oled, lähme mängime ühe Monopoli!"
Minu arust ühiseid poliitilisi vaateid mingis laiemas mõttes on ikkagi vaja. st et ei pea olema ühel meelel iga üksiku poliitilise vahejuhtumi või arvamusloo suhtes, aga põhiväärtused võiks ikka sarnased olla.
KustutaMa ka ei tunne eriti kedagi, kellel oleks raamatute/muusika osas väga sarnane maitse või kui isegi on, siis ei lähe see huvi sama detailseks (ooperi puhul nt lõputuks eri esituste nüansside analüüsimiseks, selliseid "jaa, väga ilus"-tasemel kaaskuulajaid ikka on. Raamatute puhul on üks sõber, kellel on päris sarnane maitse ja temale ma julgen ka alati soovitada neid raamatuid, mis mulle endale väga meeldinud on.
VastaKustutaMeesisendeid pole selliseid olnud, kellega oleks paljuski sama maitse olnud. Mis võib-olla oligi viga.
Sest ma olen ikkagi seda meelt, et kuigi maitse tõesti ei pea sama olema, siis maitse kannab ikkagi mingeid väärtushinnanguid ja maailmavaadet ja/või tuleneb nendest, nii et mina ei kujuta ette, et selles osas väga erinevad inimesed klapiksid. Ma olen seda mitut puhku siin ja seal öelnud ka, aga kui üks kuulab ooperit ja teine Meie Meest või kui üks on ultraliberaal ja teine tulihingeline EKRE pooldaja, siis ma kahtlen nende harmoonilise ühisosa võimalikkuses.
Sellega ma olen KA nõus.
KustutaEt maitse näitab inimese väärtushinnanguid ja maailmapilti.
Mulle pole vist nii oluline, et oleks minu lemmikraamatuid lugenud, aga on oluline, et ta ei hakkaks nägusid tegema, kui ma neist vaimustunult räägin.
VastaKustutaOn muidugi hea, kui osa kattub, aga see osa ei pea olema suurem osa (mul on nagunii väga palju lemmikraamatuid).
Pigem on oluline, et tegemist oleks üldiselt lugeja inimesega. Isegi kui ta parajasti midagi ei loe - et oleks olemas see võime pikemasse teksti süveneda. Sest mul on raske uskuda, et ilma selleta suudaks teatud tasemest paremini ka mõelda. ja kui ei keegi seda suuda, siis oleks temaga raske suhelda, ma peaks kogu aeg mõtlema, et ega ma liiga keeruliselt ei räägi.
ehk siis sisuliselt on vaja suures plaanis intellektuaalset võrdsust.
Aga ... aga ... aga ...
VastaKustutaAga on ju ometi maailmaoluline, et kui ta teab, et seejasee on mu lemmik, ta tutvub, sest ta tahab mind paremini tundma saada? Et kui ta huvitub minust, huvitub ta ka mu lemmikasjadest, on selleks mängud, raamatud, muusika või muu?
Jaa, ma olen õppinud Magicut mängima, sest see meeldis mehele. Ma olen süüvinud Lovecrafti ja kuulanud hip-hopi, et vähemalt teada natuke asjust, mis talle tähtsad. MUIDUGI olen lugenud meestele meeldinud raamatuid ja vaadanud neile tähtsaid filme, olnud innukas nende kunsti (kui on kunstiteemale mees) jälgija ja tunnustaja, hankinud natuke arusaama militaarelust ja isegi kantidest, mis on neile tähtsad (stiilis Kilingi-Nõmme).
Ma eeldan sama vastu lihtsalt. Et inimene tunneks MINU vastu nii palju huvi, et mu raamatuid lugeda!
Aaa, et sa ei viitsi mu blogi lugeda, sest sa pole üldse blogilugeja tüüp? No sry, not sry, siis sa ilmselt pole minu tüüp!
Mul on vist ettekujutus, et mul on lemmikasju nii palju, et mitte keegi ei jõua kõigist neist huvituda.
Kustutaaga mis puutub huvisse minu enda vastu, siis selles asjas olen saanud positiivseid üllatusi hoopis siis, kui mu kaaslane näitab üles minutundmist sellise nurga alt, kust ma iseennast ei tunne. Kingib midagi, mis on väga kümnesse, aga mille peale ma ise poleks tulnud.
KustutaÜhesõnaga, et ta näeb mind - aga niiviisi, et ma ise poleks osanud end niiviisi näha. Muidu poleks mõtet ka, ma ise olen juba endal olemas, teist mind pole vaja.
Noh, ma eeldaks, et kui keegi minust niigi palju huvitub, et mõndagi lemmikusse süüvida, on hästi.
KustutaAga blogi osas ma olen suht järeleandmatu. Inimene EI SAA minu vastu huvi tunda ja samas mitte seda lugeda.
Mind minutundmisega on hämmastatud ühel korral: kui anonüümne pakisaatja saatis mulle väga väga naise kohvikruusi Sandmani Surma pildiga.
Muidu on head kingitused, mis on väga mulle, aga mida ma ise poleks ostnud, lihtsalt mulle liiga kallid olnud.
ma olin omal ajal ka veendunud, et minu kaaslane peaks raamatuid armastama sama palju kui ma ise (ja ilmselt arvasin ka, et samu raamatuid). nüüd olen üle kümne aasta õnnelikult koos mehega, kes ei loe peaaegu üldse. ja see ei sega mind absoluutselt.
VastaKustutamõnikord ma mõne raamatu annan talle lugeda, sest ma olen kindel, et talle meeldib ja on huvitav. ja siis ta on alati lugenud ka ja ongi meeldinud. aga muidu... ma ei eelda nagunii kelleltki lugemisega minu tempos püsimist, ma saan aru, et siin on tegu patoloogiaga :) (no sama point mis notsul, keegi ei jõua kõigist mu lemmikutest huvituda, neid on selleks liiga palju.) pluss ma kujutan ette, kui õudne oleks, kui nt keegi ootaks mult, et ma vaatan ta lemmikfilme. ma ei vaata üldse mingeid filme, mulle ei meeldi filmid! ei midagi isiklikku!
elukaaslasega meeldivad meile paljud muud sarnased asjad, nii et meil ei ole koos igav ja kogu aeg tunneme ära, et küll on ikka tore, et see inimene mu kõrval on. meile meeldivad sarnast tüüpi reisid ja meid huvitavad samad muuseumid-näitused ja kui me jagame teineteisele linke naljakatele ja huvitavatele ja nunnudele asjadele internetis (ja me jagame neid kummaski suunas vähemalt tosina päevas), siis ei teki kunagi küsimust, et oot, miks ma sellist asja vaatama/lugema peaks. aa, ja ta loeb mu blogi. vot kui ta seda ei teeks, see võiks küll dealbreaker olla :D
No agas mina tunnen naturaalselt huvi teise inimese vastu. Mind HUVITABKI, mis on ta lemmiksöök, jook, mis kella paiku ta end päevas kõige paremini tunneb, mis oli ta lemmikaine koolis jne jne.
KustutaIsegi kui ta pole kallimakandidaat, vaid lihtsalt hea semu. Suva, mis soost.
On küll asjad, milles ma olen nii tumba, et ei hooli - nt automargid. Ma teen mõttes risti kohta "talle meeldivad autod" ja üritan natuke silma peal hoida teemal (mul on üks semu, kes autoajakirjas toimetab), aga ma tõesti ei süüvi tasemeni "mis olulised vahed on toyotal ja kial, kui konkreetsete mudelite erinevused kõrvale jätta". Mulle piisab sellest, et "jaguar möirgas nii vingelt mu all!"
Aga kui mulle sama vastu ei anta, ma solvun nii kaugele, et katkestan ka armusuhte, sest see inimene ei suhtle ju MINUGA, talle on pildil lihtsalt mingi kena naine, kaks tissi, mõned sarnased huvialad, TEEME PERE.
oh, see autonäide on super, minu peika on just tohutu autofänn ja mina ei tee toyotal ja kial vahet:) ma tean, et see on ta huvi, ja noh, näiteks üksi reisil olles saadan talle pildi, et näe milline auto, sulle kindlasti meeldiks. ja koos reisile minnes eeldan, et ju tuleb vahepeal automuuseumis ka käia. varun selle jagu ühe raamatu rohkem kaasa, seal on kuskil kindlasti kohvik ;)
Kustutaja samamoodi siis minu peika teab, et me lähme seal reisil kindlasti ka raamatupoest läbi ja et pärast viit tundi automuuseumis leiab ta mu kohvikust raamatuga. ja ta saadab mulle nunnusid raamatuteemalisi meeme, kus ta mind ära tunneb (viimati kinkis särgi kirjaga umbes "so many books, so little time". rohkem kui raamatumeemi särgil hindasin aga seda, et ta teadis ja mäletas välja otsida naistelõikelise särgi, ei olnud suvaline unisex XL lirakas! ta tunneb mind ja ma huvitan teda!)
aga jah, tema pole lugenud minu lemmikraamatuid ja mina ei suuda meeles pidada nimekirja tema unistuste autodest. lihtsalt meie mõlema see konkreetne kirg ulatub nii kaugele ja sügavale, et keegi ei jaksa järge pidada, ka mitte kõige lähedasem inimene :)
aga see lemmiksöökide ja -kellaaegade teema on jah ikka. väikeste asjade võlu. ja, noh, see tasakaal ka, et sama antakse vastu. ma olen ka nõus, et kui ei antaks, oleks ülinõme ja mõttetu.
See kõlab väga armsalt =)
VastaKustutaJap, "Süü on tähtedel", see EI OLE NORMAALNE, et kohatud kuum kutt, kes su välimusest sisse võetud on, on kohe vaimustuses su lemmikraamatust (kuigi esimese päevaga ei läbinud ta kõiki 600+ lehekülge, vaid ainult 400+). See on ebanormaalne peavõit!
krt, see oli kittyle.
Kustutamhmh. see ei ole normaalne, see on raamatus nunnu ja ahvatlev (ja oleks päriselus ka, aga päriselus saab ka ilma siiski täitsa kenasti elatud)... ja kõike seda teeb John Green meelega, et sul pärast ikka ERITI kurb oleks. mina vähemalt küll nutsin silmad peast selle raamatu juures. ole vapper :)
KustutaOh, kulla neiu, nii noor, nii lootusrikas ...
KustutaMind ei vapusta ega isegi kõiguta eriti see, kui halvasti läheb. Ma olen sellega harjunud.
šokki ja uskumatust, valu ja lämbumistunnet põhjustavad aint need alad elus või raamatutes, kus asjad ootamatult hästi lähevad.
Ma alguses mõtlesin, et pidin ma üldse seda kõike siin lugema, kole kahju hakkas endast, sest no ma ideaalis näen ka seda asja nagu sina ja reaalis on paraku samuti nii (keegi ei kiida, jaga ega loe, isegi blogi mitte), aga ma olen selle kuhugi tagaplaanile surunud. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkasin, tundus mulle täpselt, et meil ongi see situatsioon "talle on pildil lihtsalt mingi kena naine, kaks tissi, mõned sarnased huvialad, TEEME PERE." Jõle! Sest noh, ma kunagi isegi sõnastasin, et elukaaslane on eelkõige sõber ja tema vastas, et tema elukaaslast küll sõbrana ette ei kujuta ja ma torkasin umbes näpud kõrva, et ma ei kuulnud seda ei-ei-ei!
VastaKustutaTeisalt, ega ma ise parem ei ole, mind absoluutselt ei huvita tema mängud ja filmid.
Samas kui ma süvenen, siis tegelikult on meil täiesti sarnane vaade muusikale ja kuna ma olen sellel alal kõige suurem maniakk, siis ilmselt ongi see minu jaoks kaalukeel. Ta huvitub ja viitsib minu vaimustust kuulata. Muid teemasid on siiski ka, mis ühendavad. Äkki siis praktikas pole nii palju ühist vaja kui teoorias? Ja ma olen palju pealiskaudsem inimene, kui arvata tahaks, sest no mina alustasin seda suhet, mitte tema :)
Jaah, see et "sama muusika, kui ma olen muusikamaniakk" lunastab palju, kujutan ette.
KustutaMõtlesin veel, et minu jaoks on mu lemmikraamatute lugemisega umbes samamoodi nagu mu lemmiktegevustega. Mulle meeldib õues supelda ja ma olen ka paras hüljes, näiteks käisin ma jões suplemas natuke vähem kui kaks nädalat tagasi. A. seevastu ei taha isegi sooja ilmaga hästi vette minna, sest vesi on märg. No ja kui ma ei tunne end häirituna sellest, et ta ei taha ujuda, kuigi mulle meeldib, siis ei tunne ma end häirituna ka sellest, et ta ei taha seda või teist raamatut lugeda.
VastaKustutaKusjuures ka see ei morjenda, et ta mu blogi ei loe (ma vähemalt arvan, et ei loe), sest ma räägin talle ju nagunii selle talle suuliselt ka ette ja blogipostitust koostades küsin talt vahel nõu.
Pmst on oluline mingi üldine heasoovlikkus minu vastu (mul on väga vedanud sellega, et lahkus on minu jaoks juba ise paras turn-on), valmidus tähele panna, kui ma tahan, et mind tähele pandaks (ega ma alati ei tahagi), ja põhiline: et minu kallal ei näägutataks. Mitte mingi huvi ega tähelepanu ei kaaluks üles seda, kui ühtlasi minu kallal vingutaks.
a noh, eks sellest ole siin ennegi juttu olnud, et minu suhtefoobiku vaade on hoopis teisiti. Vabalt võib olla, et minu jaoks ongi ideaalne suhe siis, kui suhet ei ole liiga palju.
mõtlen veel, kuidas sõnastada - partneri heasoovlikkus (ja mittevingumine) tähendab seda, et kui ma otsustan enda kohta midagi jagada (mis ei tule mul nagunii kergelt), siis ma tunnen end seda tehes turvaliselt. Usaldus, et enda kohta millegi avaldamine ei maksa mulle kätte, et seda ei hakata minu vastu relvana kasutama.
KustutaKui ma kellegi vastu sellist usaldust tunnen, siis pole õieti väga tähtiski, kui palju ta minust täpselt juba teab. Oluline on see tunne, et isegi kui ta teaks kõike, ei tule sellest mingit jama.
... ja ma arvan, et selle tunde saan ma selle inimese üldistest hoiakutest. Vaatan, kuidas ta iks või igrek asjale reageerib ja teen sellest järeldused ka zeti ja oomega kohta.
KustutaJah, mul on pmst täpselt sama, see üldine heasoovlikkuse õhkumine inimesest ja tunne, et temaga on turvaline. Ei tänita ega löö nuga selga. Aga kindlasti jah on sellel ka seos üldise maailmavaatega, mis vähemalt mingites üldistes asjades peab kattuma.
KustutaNaistesuplus :)
VastaKustutaÕnneks,
loevad sind ka...
peavaludega mittemutid.
Peavalu ei ole mingi probleem,
enne kui algpõhjus on tuvastatud.
Sellel probleemil on hea lahendus:
Ära sünni keskonda, mis põhjustab valu.
Tegelikult oleks mõtlema pidanud esivanemad.
Miks me ei aktsepteeri esivanemate valikuid?
Peavalud on minu igahommikune probleem,
selleks on hiljuti 1986 leiutatud iboprobfreen.
See sobib ka meeleoluhäirete leevendamiseks hästi.
Meile mõlemale kaasaga meeldib ja meeldis lapsest peale ohtralt lugeda. Aga lemmikraamatud samad? Ei ütleks, ehkki oleme ka samu lugenud. Mulle meeldisid seiklusjutud ja põnevikud, talle muinasjutud ja klassika, ulmekad (teatud kitsendustega) meeldivad mõlemale. Samas maitse ju muutub, praegune lugemisvara mul enamasti populaarteaduslik, sekka ajalugu ja ulmet.
VastaKustutaTähtsam on (lisaks armastusele) minu arust laias plaanis maailmavaateline mõistmine, just mõistmine mitte absoluutselt igas asjas samal arvamusel olemine. See oleks hullult igav, poleks ju millegi üle vaieldagi. Lisaks oleme mõlemad ilmselt sapioseksuaalsed ;)
Meil ka erinev lugemisvara. Minul rohkem fantaasia ja populaarteadus, abikaasal investeerimis-programmeerimis-sporditegemisraamatud. Muusikamaitse katub servapidi - osa minu kuulatavast muusikast on tema meelest kole (folk) ja osa tema muusikat on minu meelest kole (punk), aga saame koos kuulata näiteks Leonard Cohenit ja Queeni. Hobid ei ole üldiselt ühised, v.a. loodus ja matkamine, ja eile just küsisin sellest postitusest inspireerituna abikaasalt, et kas see on tema meelest probleem. Tema arvas, et pigem isegi on äkki hea, sest meil on lapsed olnud kooselu osaks üsna algusest peale ja niikuinii peab üks koju jääma lastega kui teine läheb hobitama. Eriti kurb oleks siis, kui ühel jääks laste pärast väga oluliselt ettevõtmisel käimata. Ehk on meil rohkem ühiseid (kahekesi, mitte kogupere) ettevõtmisi, kui lapsed suured.
VastaKustutaAga üksteise tegemist vastu peab huvi tundma, see on kooselu püsimiseks teaduslikult tõestatult oluline (googeldage nt "relationship" ja "bids"). Nii loeb abikaasa enamiku minu kirjutatud mitteteaduslikke tekste läbi ja mina vaatan ja püüan aru saada, kui ta on nt mõne eriti ägeda programmijupi kirjutanud ja seda minuga jagada tahab. Mõnikord peame mõlemad ennast selleks natuke sundima, aga pärast on mõlemal hea tunne.
henzeni kolmikread on head …
VastaKustutalisan ühe tanka
~
Raamatust otsin
sõnastamatuks jäävat
Kui seda pole
kaovad tähed uduna
teksti seest unustusse
„Üle sõnalatvade“ 2020
Jõuame järeldusele, et abikaasat on vaja nagu kassi või koera, kes mingid tühimikud täidaks. Põhiline tingimus on, et kannataks välja vaikselt kõik meeleolukõikumised või teeks restardi meeldival moel.
VastaKustutaKirjapildis jaüldse piltidelt ei saa me aru mida inimene tegelikult mõtleb, sest kirjalikult võib ta vabalt väljendada kellegi teise mõtteid, see tähendab ennast paremaks või halmemaks pidada kui ta on, ehk kallutada infot endale kasulikus suunas.
Mõistmisest, kas me mõistame kuidas eskimod elavad, kas me mõistame kuidas hullud elavad? Miks nad on sellised? Miks nad tahavad külmetada või miks nad pole normaalsed? Mõistmine pole nende tunnustamine, et anname vapruse eest medali,pigem on see karuteene. Mõistmine on tõde või olla laskmine.
Huvitav küll, kirjapildis võib väljendada kellegi teise mõtteid, aga muidu need teda ei mõjuta, suuliselt on päris?
KustutaSa päriselt mõtled nii?
(Olen Unknown kommentaatorite suhtes ette negatiivselt meelestatud, ent ma ei ole üldse mitte millegagi nõus, mida sa siin kindlas kõneviisis väljendad. Nagu ... väga laest võetud "jõuame järeldusele" (sina jõuad, keegi teine nagu mitte?) või "mõistmine on tõde" (wtf???? Muidugi on, tautoloogia!)
A mis vahet seal on, kas keegi - olgu unknown või teada inimene - mõtleb nii või teeb lihtsalt nalja meile siin...?
KustutaEga väga olegi, aga kui keegi kirjutab minu plokki kommentaari, millega ma üldse nõus ei ole, on mu ees valikud "kustutada" (aga nii halb see kommentaar ju pole), vastata oma arvamust rõhutavalt või üldse mitte vastata, millisel juhul jääks lugjatele vast mulje, et ma olen kas nõus või vähemalt "ei tea, aga vbla".
KustutaEh ei, vabandust vaidlemise üle nüüd, aga sul on lõdvalt võimalik lihtsalt ignoda ja kogu moos. Ei pea iga asja peale kuidagi reageerima, ole sa nõus või iga ihurakuga vastu.
KustutaMa juba nii ammu mõtlesin, et tahan ka sõna sekka öelda, aga kogu aeg läks meelest ära. Ma põhimõtteliselt olen nõus, et on oluline, et inimestel oleks sarnased vaated ja eelistused, aga minu meelest on palju loota, et inimestel oleks samad LEMMIKUD. Näiteks mulle meeldib muusika, mida Cyrus kuulab, ja mul on hea meel, et leian sealt vahel uusi asju - aga mul on ka hea meel, et see pole mu lemmikmuusika, et ei ole see sama playlist, mida ma ise juba 20 aastat leierdanud olen. Talle mõned asjad, mida ma kuulan, meeldivad täiega, aga üks päev näiteks, kui mingi ronimisvideo taustaks oli laul, mis mulle täiega meeldis, ütles ta teisest toast, et "vau, see on maailma kõige kehvem laul". :D
VastaKustutaMis kirjandust puudutab, siis meile mõlemale meeldib sci-fi, aga minu maitse on laiem, mulle meeldib ka fantaasiakirjandus ja vahel isegi detektiivromaanid ja niisama romaanid jne. Ja ma taas ei näe probleemi, aga väga meeldiv on, et me saame teineteisele raamatuid soovitada ja üldiselt meile tõesti meeldivad samad asjad.
Aga selle üle, et ta mu blogi ei loe, on mul ainult hea meel. Ta unustab alati ära, et ma "kuulus" olen ja on siiralt üllatunud iga kord, kui näiteks mõni töökaaslane ütleb, et "mu naine loeb su blogi". Mis on hea, mulle meeldib see, et ta suhestub minuga kui inimesega, mitte minu kirjasõna kaudu (mis ta keeleoskuse tõttu ka võimalik poleks).
Blogiteemal ainult: tema puhul on selge, keeleoskus, klaar.
KustutaAga mind ei segaks mitte-blogilugeva-kallima puhul mitte see, et ta ei teaks neid asju, mida ma kirjutan, vaid et teda ei huvita , mida ma kirjutan, tal on omaenda ... misiganes.
Arvamus? Ei ole huvi juurde uurida, paigas, olemas, tean kõike - ja kui veel ei tea, siis elusast peast temalt saan teada, kui tähtis asi on?
Isver, kui jube!
Ma lihtviisil ei jõua (ajaliselt ei jõua, see võtaks nii kaua, sest mõte tuleks välja tasapisi vestluse käigus, mitte tervikliku monoloogina ju!) jagada suusõnal seda, mis kirjutan.
Kirjutatut lugedes saab palju rohkem teada ja kui ta ei huvitu sellest, mis kirjas, ei tunne ta niisiis minu vastu huvi! Sest ma räägin vähem - noh, ja blogi olen ma pidanud 12 aastat, rääkida jõuan ... mitte mingi valemiga nii palju =)