Uus

Nüüd ma siis ... olen kolinud?

Enamik asju on siin, s.t. Luha tänaval, uues korteris. Ja mina olen täiesti otsas.
Täiesti.
JA sealjuures on kogu elutuba (meil siin taas kaks tuba, mis jaotuvad läbikäidavaks elutoaks, kus magan mina, ja Poeglapse toaks. mis pisem, aga mitteläbikäidav) asju nii täis, et algul ei mahtunud siin üldse liikuma. Nüüd hädaga saab. 

Poeglaps ja Totoro viibivad veel vanas korteris. 

Kui lasen K-l, kes hetkel köögis auruimejat elektriga ühendab, pilti teha, võite vaadata ja õuduses väriseda, aga kolimisteenuse pakkujaid (Asten) võin küll ausalt soovitada. Nii tugevad noored mehed, nii väledad ja otsustavad ja tagatipuks, kui tahtsin neile tippi anda, võtsid lisaraha ainult viis eurot, sest "aus peab ka olema".

Kuna K pani siin neti tööle, ILMA, et tehnikut olnuks vaja kutsuda, kuigi kaabel oli julmalt läbi lõigatud, on asi kodu. 
Kui on nett, vesi, elekter, küte ning katus ja seinad enam-vähem peavad, on tegu koduga.

Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad.

Kui on ka elektrikann või pliit ja pott, kohvipuru ja kruus, on tegu väga koduse koduga. 

Siin on hirmus soe

Nii soe, et meil on kõik kolm akent praokil ja mul on palav. Maikaga.

VÄGA soe.

Kütte puudumise üle ei saa küll kurta.

***

Ei tehtud pilti. 
Ma ei jõudnud küsimiseni ka, muidugi.

Läksin eile kella kümne ajal vanasse korterisse tagasi. Magasin põrandale laotatud lambanahkade peal ja paari vana teki all (üks padi oli ka ühes kapis veel alles; kuna ma ei viska neid minema, on neid päris hulgem kogunenud) 13 tundi. Vahepeal ärkasin, sest poisid (K ja Poeglaps) tulid mänguarvutit ja selle lisandeid võtma. Siis olin K vastu HÄSTI nõme, kaebasin, kui ignoreerituna ma end tundsin (kui ta on päev otsa mu korteri kallal vaeva näinud), sest ma olin NIIIIIIIIIIIII surnud ja üldse ei varjanud seda, ja ta lihtsalt ... ei teinud välja ja tegi nüüd, arvuti järgi tulles, mingit nalja teemal "ma arvasingi, et sa magad".
Ma ei arvestanud, et enamik inimesi ei taju teisi nagu mina. Ei ole kogu aeg häälestunud sellele, mida teine tahta võiks. 
Näiteks et kui teine on kinnisideeline teemal "nihutame selle kapi ära ja paneme voodi kokku", tahab ta (tahan ma) vbla sinna voodisse magama minna hirmsasti.
Hommikul vabandasin. Korralikult. 
Krt, K oli mulle uude kööki isegi kohvi, kohvikannu ja elektrikannu valmis pannud!

Muidu, Totoro reaktsioonid kolimisele on nunnud. 
Sellega, et nii palju asju ära kadus, ta suutis veel leppida, kuni mina ja Poeglaps mõlemad kodus. Kuid siis läksin mina ära. Niuts! Mõneks ajaks tulin tagasi, siis läksin jälle. Poeglaps läks põrandale magama (see oli hea, sai tema külje vastas ise ka magada, et turvaline ja karjatunne ikka oleks). Siis viis Poeglaps ta korraks õue ning läks ise täiesti ära ja Totoro jäi tühja korterisse jumala üksinda! 
Õnneks mina tulin varsti.

Viisin ta veel kord korraks õue. Heitsin magama. 
Totoro magas minu kõrval. Kohati minu peal. Paar korda öö jooksul ärkasin selle peale, et mingi pea on minu oma ligi ja kui ma vaevu aru sain, et mis-kus-kes, lakuti mu nägu entusiastlikult ja kaua. 

Kassid on tuntud oma karedate keelte poolest, aga põhjalik lakkumine koera poolt on ka tuntavalt kare ja veidi valuski. 
Kõik aina magavad, asjad viidi ära ... kas nad plaanivad ise ka ära minna ja minu siia üksinda jätta??? Mis on valesti? Ma ju saan aru, et midagi on!

Seekord hommikul võtsin ta rihma otsa ja tulime uude koju. 
Aaa, siia kõik need asjad toodigi! Aaaa, Poeglaps on ka siin! Aaa, mulle anti isegi konti! 
Olgu, siin võib elada. 

Minul (päris minul, väga väga naine-minul) hakkab pea vaikselt valutama. 
Ei ole üllatav. 
Aga ebameeldiv ikka. 
Uued asjad ... rasked.