Me kuulume kokku - vist

Minu väike vend ja veekahur 2008

 Mu vend tuli Eestisse.
Juba mitu päeva tagasi. 
Osake mind imestab, et olin kodus ja väsinud ja ikka veel olen. Pole teda üldse kiljudes vaatama tormanud.
Teisalt: kui olen viimased kümme aastat teda nägemata toime saanud, võibolla on loogiline, et sisetunde järgi saan edasigi? Lihtsalt: ta on mu ERILINE lemmik. 
Osalt seetõttu olen ka palju lapsi tahtnud. Et noh - esimesed 11-12-13 aastat mööda saata (kui aina kakeldakse ja keeratakse üksteisele igasugusel moel käru ja vanem (ehk mina) annab nooremale kogu aeg tunda, kuidas ta on suurem, tugevam, kavalam, igasugustes nüketes osavam ja õelam), aga siis tuleb aeg, kus (meie puhul vähemalt) saabub selline tase üksteisemõistmist, hoolimist ja armastust, nagu ma pole kusagilt mujalt saanud. 

No ma loodan, et vähemalt mingil määral on see ka minu tütrel ja pojal omavahel. 
Paraku rohkem neid ei ole - ma küll mõtlen adopteerida kaks last, kah vanuselt üksteisest mitte-nii-hirmus-kaugel, ja siis on nemad üksteisel. 
Kui antakse, võtan kohe õved. Neile vist kõlbab kahe peale üks tuba samuti.
Aga suurt ühtehoidvat pärga mul ei õnnestunud punuda. 

Praegu on üks paar. Vbla tuleb veel midagi - aga maitea. Kui tuleb üksik laps, küllap tunnevad mu suuremad tema vastu umbes sama, mis mina oma õe osas - on küll oma. 
Aga ikkagi nii teine maailm. 
Kui saaks teise paari veel, oleks ... lahedam.

Muidu eile tahteti mult, et teeksin ühe larpi jaoks väikese videoklipi ja saadaksin tegijatele (Eesti peaministri pöördumine aastal 2121 postapokalüptilises maailmas Eesti uurimisrühma poole). No ma tegin - aga arvestage, et filmimises pole ma just tugev ja kasutada oli aint poja telefon ja sealne kaamera (ehk 4 aastat vanad. Või viis?). Kuigi ma tegin meigi ja panin karvase jaki selga, kammisin juuksed ja mul oli tekst peas, nägi asi siiski välja nagu videoklipp naisega, kes rohelise seina taustal räägib ... asju. 
Ja nad (need klipitahtjad) ei tänanud mind! Ei öelnud üldse midagi! 
Ma TEAN küll, et see küsinud naine ongi selline - hästi tore tegelt, aga kui on eesmärk, ta fookustub AINULT sellele. Ei pane tähele, et tee peal peaks ka patsutama neid, kes panustavad ta üritusse. Isegi kui ei panusta imehästi.
Aga ikkagi närib. Ma nüüdseks olen end pannud kahtlustama, et klipp on nii sitt, et nad ei saa seda kasutada ja peavad kelleleltki teiselt uut norima. 
Sest ei öeldud "aitäh". 
Nägin unes ka, et mul oli aeg enne larpi, kus valisin kostüümi ning pidin kohe hakkama mingeid suhteid sõlmima. Larp leidis aset postapokalüptilises maailmas. Kuigi olin tegelikult ühe poole lendur, pidin teesklema ajakirjanikku, kes otsib pikali kukkunud lükka-tõmbat, ja leidma oma riidekapist kostüümijupid, mis ütleksid, et
a) lendur
b) postapokalüptika
c) ajakirjanik
d) ma näeks ilus välja ka, sest mul ei ole ju mugav mängida, kui kogu aeg põen, et lühike pluus jätab kõhust hirmus ümmarguse mulje,
e) ja mugav. Sest PEAB olema mugav!
Ehk see eilne videoklipi tegemine mõjutas mind nii, et unes ka nägin larpi ja ebapiisavuse tunnet. 
Oeh. 
Öelge "aitäh", eks ju. Mõned meist lähevad katki muidu. 

Millega seoses: ma ei tea, kes saatis mulle kohvi ja šokolaadi, aga AITÄH!

Vererõhk on ikka jube madal. Raske on. Aga kohv ja šokolaad tõesti aitavad =)