Ei

Niisiis, ei-ütlemise postitus. Loodetavasti kasulik inimestele, kel veel samasuguseid probleeme esineb.
Teistele on igav.

Hakkasin asja üle mõtlema hiljutise täiesti absurdse kogemuse põhjal ja jõudsin järeldusteni väga kiiresti. Lausa välkkiirelt. Päris piinlik, et ma varem asja "sisseharjunud käitumisviisina" ei kohelnud vaid võtsin kui isikuomadust.
Esiteks (nagu eelmise posti esimene kommenteerija tabavalt tähelepanu juhtis) ei ole "miks ma ei suuda öelda "ei"?" üldse korrektne küsimusepüstitus.
Ma suudan väga hästi öelda "ei". Mul ei ole sellega vähimaidki probleeme, kui

* ma olen olukorda ette näinud ja oma otsuse selleks eelnevalt välja mõelnud
või
* tegu on kogemuslikult tuttava olukorraga, mille osas ma olen veendunud, et tahan öelda ei
või
* ma olen üldiselt otsustanud öelda kahtlastes olukordades "ei".

Viimase punkti kohta: mul oli päris pikalt selline eluperiood, kus alati, kui ma ei olnud kindel, ütlesin automaatselt "ei".
Sellega tulid kaasa kõik need halad "ma olen nii üksildane," "ma ei oska midagi, olen ühiskonnale kasutu," "keegi mind ei hinda" jne.
Ühel hetkel leidsin, et säärane suhtumine ei ole produktiivne. See on küll suurepäraselt ennast kaitsev - kui sa midagi kahtlast ei tee, sa ei riski ka millegagi - aga kuna elu ei tasu jätta elamata enesekaitse nimel, hakkasin kahtlastes olukordades ütlema "jaa".
Ja osaliselt sealt see mu praegune probleem tulenebki.

Nimelt on mu võime omaenese tahtmisi ja tundeid tajuda... noh, mitte just piiratud. Aga aeglane. Kui tegu ei ole just olukorraga, mille osas ma olen ette ära otsustanud: "kui juhtub nii, ma hakkan vastu", kulub mul vihastamisele üüratult aega. Nt hommikul öeldakse midagi peenelt sitasti ja õhtuks hakkab mul kohale jõudma, et jäledad närivad tunded mu sees on viha ja tahtmine vastu anda.
Ma võin nt ka võluva noormehega mitu päeva koos veeta, enne kui mulle kohale jõuab, et ta pole mitte lihtsalt kaunis ja meeldiv seltskond, vaid mul vererõhk selgesti tõuseb iga kord temaga suheldes ja teda nägemata on päev kuidagi poolik ja ebatäiuslik ja... oomaigaad, olen armunud!
Nälga, väsimust ja janu ma muidugi tunnen nagu kõik, ent selleks, et rõõmustada nt ootamatult laekunud positiivse pika arvustuse või hea hinde üle, kulub mul esmalt mitu tundi pingevallandumist ja kergendumist. Rõõm jõuab kohale v-o alles järgmiseks päevaks.
Ühe lausega: ma sageli ei teagi, mida ma tahan. Mu tunded saabuvad teadvusse viivitusega.

Aga see-eest olen ma väga tundlik ses osas, mida teised tahavad. Vahel isegi liiga tundlik: on olnud juhtumeid, kus ma loen välja rohkem, kui vaja oleks. Emotsioon, mille taban, on õige, intensiivsus vale nt.

Ja nüüd, kui sattub ette olukord, kus ma ei ole otsustanud, mida tahta, ja mis on minu jaoks ootamatu, lähen ma mööda mõtterada "Ma veel ei tea, mida ma tahan. Aga kui ma ei tea, mida tahan mina, võin ma vähemalt teha seda, mida tahab tema e. vähemalt keegi saab õnnelikumaks!" "Okei, teeme ära!"
Varem mind natuke kaitses selle ülemäärase vastutulemise vastu komme öelda "ei", kui kõhklen. Aga pärast seda, kui ma hakkasin pigem ütlema "jaa, ikka" tuleb ka sealt automatism olla enamasti nõus.
Ja siis ongi nii, et kui ma viimaks aru saan, mida MINA tahan, on protsess juba töös rattad liiguvad ja poole pealt maha hüpata ja öelda "tegelt ma ikka ei taha seda" tundub kuidagi argpükslik ja reeturlik.

Kõik, mida tegelikult oleks vaja, on võtta endale otsustamisaeg. Automaatse "jaa, ikka" asemel tuleb treenida oma tüüpvastusena seda: "Anna mulle kaks tundi järelemõtlemiseks, siis ütlen".
Probleem lahendatud.

Erandjuht:
Erandjuht on see, kui oma meelest olen juba oma seisukoha ära väljendanud, ja siis käitub keegi nii, nagu ma kas poleks seda teinud või oleksin otsustanud vastupidiselt sellele, mida tegelikult tegin.
See on rõve ajukräsh, mis siis minuga aset leiab.
Ma millegipärast hakkan alati kahtlema omaenese adekvaatsuses ("Äkki ma siis ei väljendanud end piisavalt selgesti? Äkki ma jätsin vale mulje üldse?"), mitte teiste omas. Ja nii ma mitte ei ütle neile, kuidas asjad minu jaoks on, vaid püüan kiiresti ümber kohaneda. Kuna kui ma olen jätnud vale mulje, tuleb mul (omaenda automaatse eeldusena) ilmselt tahtmatult antud lubadus välja lunastada.
Mis on täielik saastsuhtumine, õigupoolest. Ei ole kogu aeg häda minu sitas eneseväljenduses! Vahel inimesed ei taipa - ja vahel nad ongi pahatahtlikud ning väidavad asju, mis pole tõsi. Seni on see minu puhul läbi läinud kohe, kui mul endal vähegi kahtlus tekib, kas ma ikka ütlesin asju päris nii, nagu ise arvasin, olin nii konkreetne, kui ise arvasin vms.
Oleks ma seda tendentsi (lahkarvamuste esinedes kokkulepete järgselt kohe järele anda) varem teadvustanud, oo kui palju kergem mu elu oleks olnud!

Aga noh: probleem on lahendamisel.