Hala

Mõtsin, et ei postita hala enam, puhkan välja ja olen rõõmus.
Aga no mida ma teha saan, kui kell kaks käin pissil ja oma nördimuseks avastan ärkvel Poeglapse, kes küll on just hambaid pesemas, siis enam jalavalu keskel magama ei jää ning kell kolm istun arvuti taga, sest no MIDA ma muud teen, kuni valuvaigistav masin töötab?

Üle-eelmise postituse lõpu mees, oh ÜLLATUST, ütles mulle ära (tegelt tal oli adekvaatne põhjus, väga palju parem kui "ma ei soovi ühelegi lapsele isata kasvamist" - krt, mina ütlesin, et sa isaks ei või olla v? et ma sinuga koos ei ela, on hoopis teine teema ju).
Goodreadsis üks lugeja arvas, et mu hüüumärgid ja tekstisisesed sulud "Kuningates" on "lugeja solvamiseks".
Peeglist paistab keegi taignane olevus (ovulatsioon sai läbi, nii et imeline kaunidus möödus), kõik asjad (mantel, kott, hetkel seljas olev öösärk) otsustasid korraga puruneda nii palju, et mul on nõelumist lähiajal igaks õhtuks ning hommikukski, olemas on EKRE (mis ma kunagi mõtsin, et kohtuprotsess Kenderi vastu on õigusriigis karm? Ha. Ha. Haaa!), sõda Ukrainas intensiivistus ja kui ahastasin selle üle fb-s, tuli keegi kauge tuttav mind õpetama, kuidas peaksin tegelt mõtlema, sain täiesti juhuslikult teada, et on olemas siuke asi nagu "aastane loomestipendium" ja sain seda teada nädal pärast tähtaja möödumist. Samas käisin töötukassas ja möllisin end töötuks, sest "aktiivsusnõue" ütles, et muidu ma toetust ei saa, ning mulle loeti ette hulka õpetussõnu selle kohta, kuidas ma aktiivselt tööd pean otsima, muidu nad ei saa mind "aidata" - aga kui saaksin loomestipendiumit, oleksin sellest jamast vabastatud.
Lisaks pean umbes elama seal büroos: alles taastun eelmisest käigust, kuid 18. dets on juba järgmine.
Mul on kogu aeg janu. Mineraalveest hoolimata.
Mu faking jalad faking valutavad. Parema käe randmes on pind, mis on piisavalt pisike, et ma teda ei näeks, aga haiget teeb ikka. Eriti hiirt kasutades, sest pind on täpselt seal, kus ranne lauale toetub sedasi tehes.
Ja üldse: kõik on halvasti. Kusjuures isegi mitte suured eredad eraelulised asjad väga. Same old, same old, last ei saa - aga neid on lihtsalt korraga nii palju ja vajutavad mu täiega maadligi.
Nõõ-mee.
Aa, mõttekriipsud olid ka kas toimetamatus või lugeja solvamiseks.
Jap, ma saan täitsa aru, et kõigile idiootidele mitte ainult ei saa, vaid ei peagi meeldima. Aga ikkagi aga ikkagi aga ikkagi!

Läheks ja jooks jälle, aga masin kipub välja lülituma, kui ma ringi liigun. Ta on juba veitsa vana ka, noh.

Öösärgil on muide katki õlapael, nii et enne pika kampsuni, mida talvel hommikumantli asemel kasutan, selgatirimist olin nagu vabadus, kes viib ühe palja rinnaga rahva barrikaadidele.
Jaa, ma saan aru - kui ma nii väsinud ei oleks, kannaksin kõik mured ja vaevad muiates ära, sest kõik on kõige parem ja pole minu asi teiste ellu sekkuda. Nemad näevad, mis neis enne kasvanud on, mitte seda, mida mina omast arust teen, sest minus on jälle niimoodi kasvanud.
Aga ma olen. Väsinud. Paraku.

Mallukas läks ka minuga tülli, nii et ma saa isegi rõõmustada ta tite üle. Kohe, kui talle mõtlen, tuleb kurvastus, et inimesed on inimesed, ebatäiuslikud.

Jap, kõik on nõme.