OMG ma koristasin köögikapi alumise riiuli ära - ma pole varem seda kappi KUNAGI koristanud ega isegi mõelnud, et peaks. Kuskil kolm aastat tagasi kolisime siia, sestsaati on, nagu on.
Ma nõelusin ära püksid, mis kapiserval poolteist aastat ootasid, kuni mul peaks tulema tuju neid nõeluda.
Ma koristasin köögikapipealse - seda ma tavaliselt võtan laiguti märja lapiga. Noh, et otseselt silma hakkav räpp oleks ära koristatud. Nüüd koristasin terve köögikapipealse, panin köömnepurki, mis seal jõuludest saati ootas, köömned sisse ja purgi riiulile. Veiniklaasi, mis seal aasta otsa seisnud on, pesin puhtaks, hõõrusin rätikuga kuivaks ja kappi. Riided, mis heldelt kaks aastat lauanurgal "pole mustad, pole ka puhtad ja selga panna ei taha, ei sobi küllalt hästi" oodanud, viskasin pesumasinasse ja ühe üldse minema - isegi ei anneta kuhugi, kellel sellist vaja peaks olema???
Pappkarbi "nii ilusat ja tervet karpi ei raatsi ära visata, nii et las ootab kasutult külmkapi peal" astusin puruks ning viskasin ka minema.
Külmkapipealse koristamise käigus.
Mis minuga toimub?! Kes see inimene ON???
Kas ma nüüd suudan kõike? Äkki ma julgen larpama minna?
Eeeee ... seda vist veel mitte. Aga vähemalt on tekkinud mingi huvi, mingi tunne, et see võib olla lahe, mitte ainult hirmus vaev ning kõiges mitte-oodatava-headusega-esinemine.
Mis on ka edasiminek.
Ma ütlesin Poeglapsele, et ta ise süüa teeks, ja siis juhendasin. Muidugi ta suutis, ega ta mingi ... pole. Praed sibula ja küüslaugu ära, siis kana sinna otsa, ootad veidi. Siis riis ja maitseained.
Aga mina eelistan üldiselt ise ära teha, mitte öelda talle, et tema teeks. Seekord sain öeldud.
Imeline.
Ma vajan ikkagi lõunaund. Ma väsin ikkagi ära. Aga mitte nii hullusti ja peavalu on ka pisem ja oh, ohhh ... Loodetavasti nüüd hakkabki nii olema!
Nii see töötabki! Mind aitab ATH-ravi nö koos pysida. Justnimelt täpselt nii. Sa suudad järjest teha asja, mida varem ainult servast näksisid. See tekitab meeldiva elusolemise tunde. Peas virvendava kaose tekitatud (ma saan ise aru, KUI loll ja segane ma olen!!!) masendus kaob ära ja.
VastaKustutaVäsitab, jaa. Kõrvaltoimed on ka, aga kui nendega tuttavaks saab, siis saab neid mõnevõrra ennetada ja vältida. Väsimusest tekkiva koleda masenduse vastu aitab nt iga paari tunni tagant veits puhata ja aju meeldivate asjadega toita. Mitte fyysilise toidu mõttes mdg, see on igayhel erinev oma asi.
Hah, nii naljakas, ma ei olnud eelmist postitust lugenud ja seda lugedes mõtlesin "antsu hakkas võtma või"?
VastaKustutaNo okei, ilmselt Concerta, see pole amfetamiin, aga toime sarnane.
:) Järelikult jõudsid sa õige arsti ja õige diagnoosini. Teekond muidugi kestab, igasuguseid üllatusi võib tulla, kõrvaltoimeid, ravimidooside korrigeerimist, ravimi vahetust jne, aga suund paistab õige olevat. Mul on hea meel :)
VastaKustutasee on ikka täiesti uskumatu 😊 Ma pesin puhtaks köögi õhupuhasti. Sinna olid mingi rasv ja tolm kihi peale tekitanud (mõtlesin, et võtan tolmu, aga lihtsalt märja lapiga silides ei teinud midagi ära) ja siis ma hõõrusin seda nõudepesuvahendi ja -lapiga ja ise imestasin, et krt, MIKS ma seda teen? Kes vaatab õhupuhastit? (garanteeritult mina ka mitte)
VastaKustutaNii et olles õhupuhastiga lõpetanud, võtsin käsile köögi aknad ja aknalaua. Sest neid vaadatakse.
Ma pole elus nii korralikult aknaid pesnud, sest ma ei väsinud ära, ei mõelnud "ah, käib küll, parem kui enne", vaid "aga nii tore on säravvalget raami näha, eks?"
Kussjurres mulle pole iial see erilist rõõmu teinud.
Korraks on tore, aga põhiliselt pohh.
Aga nüüd on "Korraks tore" piisav motivaator.
Täiest jabur.