Saatuseid on mitmesuguseid (nagu õhupallegi)

Vaata, üldiselt ma eriti ei mõtle, mis ametit mu lapsed pidama peaks või mida pidada võiks. Minu mõtted nagunii ei päde, nad teevad, mida sattuvad tegema ja haridus kui ametit toov võte on "no võibolla kutseharidus natukene sinnapoole jääb".
Aga võibolla ka mitte.
Hei, vaadake minu haridusteed ja ametikäiku. Rakenduskõrgharidus, mille erialal olen peale lõpetamist töötanud 0 minutit.
Mitte MINGIT loogikat.
Tütarlapse meeldumus on selgelt suunal "mille eest ta on kiita saanud kõige rohkem" ning ma tunnetan seda peamiselt kui omaenda vajakajäämist. 
Krt, oleks võinud teisi asju ka kiita kui näitlemist! Aga samas - mina kiitsingi vist? See oli lai üldsus, kes oma liiga ühekülgse tunnustusega andis mu tütrele teada, et oivaline on ta täpselt ühes asjas ja pani ta uskuma, et kui ta ei saa näitlejaks, ei saagi ta kunagi õnnelikuks. 
Vast ikka saab. Ma üritan teda ATH-kahtlusega ka psühhiaatri juurde meelitada - kui juba mind ravi rõõmsaks tegi, teda teeb ju kindlasti?

Aga vahel ma jään imestama oma poja üle, kes tõesti väga varajastest lapsepõlvest peale on vaadanud, mis on ilus, ja kelle jaoks näiteks arvutimängus on väga piinav, kui ta tahaks kasutada ilusat relva, aga sel on vähem boonuseid kui inetumal. Või kes on valmis kulutama omaenda pärisraha, et osta mingi "ilus skin". Kes jääb pikalt arutlema animetegelaste riietuse üle, milline "fit" (outfit) on ilus ja kõneleb pikalt, kuidas mõni tegelane (khm, Nico Robin, khm) kaotas oma moetunnetuse ja kuidas siis nii. Enne olid ilusad stiilsed riided, mis sobisid kokku, ja nüüd sellised. Söögitädi lodumüts ja ümber puusade keeratud rätik, no miks, no miks. 
Omaenda riietust ta valib ja valvab ka. Kannab kokkusobivaid värve ning: "See buckethat annab täpselt õige aktsendi!" 
Ja samas, eks ole, ei oska ta joonistada, õmblemisest rääkimata, nii et moedisainerit ei saa temast lihtsalt sellepärast juba. 

Ta ei tahagi teha. Teda ei huvita. Ta tahab, et oleks ilus, aga tal pole mingit huvi ilusaid asju ise meisterdada. 

See ei kõla vist ühegi ameti moodi, eks? Lihtsalt - iseloomujoon. 

Tõsi. "MINA ei tea, mis ma tegema hakkan .. ilmselt midagi arvutitega ..." on ilmselt parem, kui "pean saama näitlejaks, muidu suren!"
Ja sealjuures, eksole, on see Tütarlaps, kes Polütehnikummis IT-d õpib. Poeglaps minu pakkumisele, et võibolla tema ka, vastas: "Miks siis üldse keskkoolis käia, kui nagunii kutsekasse lähed? Keskkool on ju siis täiesti mõttetu!"
Ja põhjas põhjalikult Polüt - ta mingil määral teab, mitte ainult ta õde, vaid ka kaks endist klassivenda õpivad seal. "See on nii sitt kool ja ometi olevat Eesti parim kutsekas - mis need teised siis veel on?!"

***

Muidu, minu elust ja ATH-ravimite-imejõust: ükspäev lihtsalt vaatasin, et ilus ilm, võtsin koera rihma otsa ja läksime pikale jalutusringile. Kaks korda pikemale, kui tavaline ring, aga kunagi palju kordi käidud Hästi Pikk Ring on VEEL kaks korda pikem.
Pärast mõtlesin, et pole poolteist aastat sedasi teinud vähemalt. Energia on nii napp ressurss, et harjusin seda väga põhjalikult kokku hoidma ning isegi ei märganud, kui ökonoomseks läksin. Miinimum oli tehtud? Ma olen maru tubli ikka. 
Lusikaid oli väga vähe. Ja nüüd on rohkem - mitte piiramatult palju, kuid tuntavalt rohkem. Mõtlen, et vbla on asjaga seotud menopaus - ATH sümptomid tugevnevat sellega. Sest kaks aastat tagasi ma küll nii jõuetu polnud. Ma käisin pikka ringi neli-viis korda nädalas ja tegin ka igasuguseid muid asju. Aga nüüd on mul stimulante vaja, et üldse tahta pikale ringile minna. Minna pikale ringile, teha süüa JA kirjutada ka veel on võimalik ainult stimulantidega. Muidu on peavalu ja õudus ning tehtud ei saa ikka midagi + homme samuti ei saaks. 
Jah, umbes sellepärast mõtlesin ka vahepeal, kuidas ma olen vana. Sest no kui ei jaksa midagi teha, ollakse ju vana?