Pärgel küll

Olen emotsionaalses segaduses. 
Vaata, mul oli see üleeelmise posti kohtumine ja no - kuigi ma ette mõtsin, et no kui meil on hea kohtumine, võib seksida ja ... aga me tegime seda, nüüd räägime netis juttu ning ta on päriselt lahe inimene. 
Nagu ... ausalt, seda ma ei oodanud. 
Mu latt kellegagi magamiseks on tasemel "ebameeldiv ei ole", ent ma ei olnud üldse valmis, et ta mulle päriselt meeldima hakkab. 
Väga keeruline. Korraga on täitsa tunne, et kohtume taas ja vbla jälle ja siis veel ja ma peaksin oma elutavad ümber tegema. Kusjuures kuigi mul on ikka veel vaimselt selline olla, et AD-sid ära küll jätta ei saa, on viimaks päriselt argument seda ikkagi teha. 

Lihtsalt nii - veider. 

Jah, ta loeb siinset võrgupäevikut ka - lehvitan! - ent nii väga ma nüüd ka oma harjumusi ei muuda, et hakkan varjama. On juba tehtud ka sedasi, läbikäidud etapp. Enda osas on vaikne "oh sa pisike!", kui mõtlen, kui järjekindlalt ja absoluutselt Rongimehest vaikisin. 
Aastaid!
Ja oleks sellest siis mingit kasu olnud, eksole =P Ainult kahju, sest ta üldse ei saanud toona arugi, kui väga ma temasse armunud olin.
Ehk: äratuntavust väldin, kirjutamist mitte. 
Vähemalt saan end välja elada.

***

Niivõrd-kuivõrd. 
Tähelepanu läks kõrvale ja hakkas Hästi Erikuradi Paha. 
Mingit põhjust polnud - ok, hommikul kurk valutas, ma ei kraadinud, aga vbla olen jälle veits tõbine - aga pea hakkas valutama, ibukast ei aidanud, isegi kui selle järel magada, kõik oli NII HALVASTI ja oeh. Kogu päev läks halvasti, koerale ussirohu andmise kavalused jooksid kõik lörri, ühe blogi kommentaariumis öeldi mulle pahasti (ja selgelt minu jaoks on eelkõige oluline kirjutaja toon, mitte  et ta minuga nõus pole), boršilõpp osutus äädikasupiks (ärge jätke supile lisatud äädikat segi segamata, muidu vajub see põhja ning moodustab seal ... väga äädikase vedeliku), Poeglaps unustas matemaatikas puudutud töö järele teha ja sai ühe, kodus rabas ta mul sülest kassi, kes haaras kaduvast pinnast küüntega kinni ja kaduv pind oli minu käsi, ning K, selle asemel, et mind lohutada, hakkas "mõistlikult arutlema". 
Mis viis ta järeldusele, millest mina alustasin:"Ei tasu isiklikult võtta."
Mina alustasin sellega, et  TEAN küll, et ei tasu isiklikult võtta, ent sain haiget ja jube ja uää, nii halb on olla. 
Temapoolse järelduse ajaks olin: "Ok, ma tahtsin sult hellust, ei saanud seda, mul ei ole mingit huvi sinuga vaielda, et kas mul on hellusele õigust, otsisin vale inimese juurest, saan ise hakkama," ja päris krdi sünge. 

Aga vähemalt oli koer õhtuks nii näljane, et sain talle ussirohu sisse söödetud, ja kassile olin ka päeval vähe süüa andnud, nii et tema ahmis ka oma rohu rindu ja no vähemalt üks asi läks siis hästi.