Ei midagi erilist

Kuidas elab mälu: olin 90% kindel, et siin on mingi eile alustatud postitus ootel.
Tühjagi.

Küll aga olen nädalavahetusest nii väsinud, nii väsinud, nii väsinud, et peaaegu võiks unustamist loomuliku asjana võtta. Meeles on üleeilse ... ei, üleüleeils ... ühesõnaga laupäeva õhtust hetk, kus mõtlesin üllatunult, kuidas ma ei olegi nii kohutavalt väsinud, nagu kõigi näitajate järgi (palju inimesi, osad neist mittetuttavad, programm, mis oli uue esitlemisele ning õpetamisele üles ehitatud, koht, kus olen ühe korra käinud) järgi olema peaksin - ja põrkasin siis vastu seina, mis tegelikult oli hea, sest muidu oleksin ninuli kukkunud.
Et asi ikka kindel oleks, põrkasin minuti pärast uuesti.
Rämedalt väsinud. Piisavalt, et sellest ise enam mitte aru saada.

Eelmisel aastal oli see kogemus, sel aastal oli ... teistmoodi.
Natuke lihtsam. Natuke tavalisem.
Aga ega ma ei oleks ise vast ka suutnud midagi sellist kogeda kui mullu. Olen teistsugune.

Kuigi mitte väga, tegelikult. Varem ma lihtsalt peitsin paremini, nii enda kui teiste eest, aga mehhanism oli sama. Mida vähem mul ressursse on, seda enam lähen enda sisse ära ja teisi ei märka, ei tee märkama, mu ainus reaalsus olen mina ise. See on nii selge nüüd, kus mu maailm kuivab mu väsides täiesti ilmselt kokku ning mitte miski peale iseenda ja oma kurnatuse ei huvita enam.
Ent varem oli tegelikult samamoodi. Miks ma ei suutnud eelmisel aastal Viljandi folki nautida, kuigi Rong oli olemata, ja lugesin selle asemel omaette raamatut? Miks ma ei mõelnud oma lastele ja vanematele, miks ma ei mõelnud sellele, kuidas teised minu pärast nutavad ja et neil on halb, kui ma end ära tapan?
See lasteasi oli ikka väga mitmel hinge peal, meenub =)

Sellepärast, et mind teised enam ei huvitanud. Täpselt nagu praegu vaatan väsinuna Poeglapse ehitatud legodest lennumasinat ning ütlen end kokku võttes ja sotsiaalne olles: "Ahah," lülitades selle sõnaga oma maailmast välja nii lennumasina kui Poeglapse, ei olnud nähtused ning isikud väljaspool mind mulle enam tähtsad ka toona. Lihtsalt seda ükskõiksust oli vähem näha, sest mina isegi ei teadnud, et ressursinappus paneb mind teisi inimesi oma maailmast välja lülitama.
Teised ei teadnud seda ammugi.

Läksin enda sisse ära ning välja näitasin naeratust nagu ikka. Ma lihtsalt ei jaksanud enam elusat kontakti otsidagi, nagu veel juulis mõnikord suutsin.
Kurat küll. Natuke olen ümbritsejate peale pahane ka - kui mult oleks sel ajal rohkem küsitud, minuga räägitud, kui ma oleks kellelegi tähtis olnud ise kontakti otsimata, võibolla mul ja teistel oleks palju vähem jamasid praegu!

Mul leidis feissbuugis viimasel päeval (emake maa, 18. sepembril 2014, see on see viimane päev, noh!) aset sihuke vestlus:

• 18.09.2014 17:24

  T: ma olen korraga nii tüdinud sellest, et ma pean endale kogu aeg ruumi ja tähtsust välja võitlema, umbes nagu see uste vahelt anekdoote rääkiv tegelane leopoldis
  

  kapiuste vahelt*

  me kõik oleme tähtsusetud =)

  vbla ma peaks muidugi embama oma sisemist tähtsusetust ja leidma, et kui vahet pole, siis võib ju ka samas vaimus edasi lasta

  lõpuks ei ole see midagi ületamatut

  /me hingab sügavalt ja püüab
• 18.09.2014 17:31

  Teine T: :)  proovi nautida ilusaid kogemusi, siis sa tahad ka olla, et nautida neid ilusaid kogemusi
  

  ma tean et seda pole lihtne teha, aga proovi .... nii tuleb ka soov ja tahe tagasi
• 18.09.2014 17:33

  T: ma isegi ei oska täpselt ... miski ei ole nagu halvasti
  

  nautimisvõime on phmt nagu alles isegi

  eile sõin kooki

  väga hea kook oli

  täna tegin päikese käes suitsu

  oli ka hea suits ja hea päike

  nojah, aga see ongi see, millest ma üle ega läbi ei saa

  miski ei ole halvasti peale minu enesetunde

  ma ei näe mingit kohta, kus käed külge lüüa ja paremaks teha

  "ela paremat elu => oled õnnelikum" korraga ei tööta

  
  

  kuhu kuramuse kohta ma peaks edasi minema, kus oleks parem?
  

  
  

  
  See oligi täiesti täpselt see, mis oli viimseni valesti.
  Mul oli nii vähe ressurssi alles, et enam ei jõudnud endale ruumi ja tähendust välja võidelda, kumm kapiustel oli tugev edasi ning ma lihtsalt ei viitsinud-jaksanud rohkem. Olin enda sees ära, keegi ei sirutunud sinnapoole ning mul ei olnud enam jaksu ka endast või kapist või kuidasiganes seda nimetada, välja tulla.
  Kui andsin, mulle anti vastu küll, aga seda, et mul enam ei ole midagi anda, nüüd mõnd aega suudan ainult saada, ANDKE - seda oli raske endalgi märgata.
  Oli lihtsam rongi alla minna kui abi küsida, oli lihtsam ennast füüsiliselt ära lõhkuda, kui tunnistada kõigile, k.a. endale, et nüüd olengi üleni katki juba, appi.
  
  Sellega on seotud üks kolmas (sest "teine" on liiga äraleierdatud, eks ole) tähelepanek.
  Vaata, ma käisin seal larbikoolitusel, kolmepäevasel, et õppida paremini larpama ja võibolla ka mänge korraldama (kuid see larbikunst tuleb alles pärast kirjutamist ja hetkel piirdun tollega).
  Kolm päeva.
  On filmid, kus kahe tunni sisse mahutatakse ära aastane võtteperiood ning lugematud duublid.
  On jutud, mida kirjutatakse kuid ning kuid ja mille tegevustik hõlmab poolteist tundi.

  Ja siis on elu.
  
  Miks ei õpetata meid paremini elama, kuigi see oleks tähtsam kui rollimängud, filmid, raamatud ja ametlik haridus kokku? Iga hetke on ainult üks, nad kaovad päästmatult minevikku, võiks neist ju vähemalt maksimumi välja võtta?!
  Aga ei. Elamist õpitakse iseseisvalt, katse-eksituse meetodil. Nõnda, et "igatahes nii ei ole hea" on enda avastada.
  Muidugi on "hästi" elamine väga individualne asi, mingit universaalset retsepti, kuidas õnnelik olla, ei ole - erinevad religioonid küll üritavad natuke juhiseid anda, aga neid on nii palju ja soovitused ka ühe ametliku usu raames nii erinevad, et lõpuks taandub ikka kõik sellele, mis inimese enda jaoks hea tundub. 
  See selleks.
  
  Kuhu ma tahtsin jõuda, on see, et mul on nüüd ette näidata Midagi Erilist elus, mingi Sündmus, millele inimesed võiks nagu reageerida, aga ...
  Filmis oleks see tähtis. Raamatus oleks see tähtis. Larbis oleks see tähtis. Inimesed reageeriks. Selle kohta oleks nii paljudel midagi öelda ka aastate möödudes. Seda mängitaks välja, see oleks nähtavalt oluline ja muudaks tulevikku nii palju, et ilma selle sündmuseta poleks seda lugugi.
  
  Päris elus ei öelda midagi.
  
  Ma tean, sest ma tean.
  Päris elus
  ei
  öelda
  midagi.
  
  Inimesed mu ümber ignoreerivad, elavad omasid elusid, räägivad ilmast ja oludest, nende tagamõte on nähtavasti mitte öelda ega teha midagi valesti - ent nad ei tee ka midagi õigesti.
  Elu läheb mööda, sisaldamata midagi erilist, sest erilised asjad on harjutamata, elutöötubades läbi proovimata, ja inimesed ei oska reageerida. Ilmselt ei osanud nad (me, aus on öelda "me"!) reageerida sellelegi, kuidas läksin enda sisse ära, sest enam ei jaksanud. Me keegi ei saanud aru, mis toimub, ei teadnud, kuidas on õige ja hea - ning elu läks mööda.
  
  Kes saab uuesti proovida, kes mitte, onju.
  Päris jõle oleks muidugi olla tuttavate enesetapjatega juba nii ära harjunud, et adekvaatselt reageerida. + see on jälle see koht, kus tõdeda, et ma ei saa näha neid maailmu, kus surin.
  Aga võiks ju vähemalt üritada midagi lahedat öelda-teha-näidata?! Sest elu läheb mööda ning midagi erilist polnudki, kui ise mitte neid erilisi hetki luua!
  
  
  
  Endale õlale patsutamiseks ütlen ka ära, et ma proovisin ära selle Asjast ise rääkimise ning väga meeldis. 
  Aga samas olla see, kes otsustab, on õudne. 
  Sest kui ma ei suudaks. Kui ma ei jaksaks anda, vaid tahaks praegu ainult saada - siis ikka keegi ei annaks. 
  Pole ju harjunud. Ei julge. Ei tahagi. Elu on pikk, küll jõuab.
  
  Kes saab uuesti proovida, kes mitte, onju.