reede, 4. september 2015

Kodune kangelastegu

Päris veider.
Kui mul on kõik hästi, siis on homme võrgupäevikusse kirjutamiseks täiesti kõlbulik päev. Vajadus "midagi öelda nüüd kohe" tuleb ikka siis, kui miski sees kraabib. Isegi siis, kui kraabib positiivselt, kui on hea tegelikult, aga miski tundub teistmoodi.

Praegu ka ei kraabiks, aga et ärkasin kell 6.38 peavaluga ja see on ikka veel mu peas, hoolimata ibuprofeenist ning vahepealsest magamisest, on paha täiesti piisavalt ning ülearugi, et sõna võtta.

Mul kukkus plastkarbi kaas pliidi taha. See on kuramuse seitsmes aasta, mil siin elan, ja mul pole miski varem pliidi taha kukkunud, vähemalt minu nähes mitte. (Tegelikult leidsin sealt ka kuivanud mandariinikoore ning bananaanikoore ja veel ühe plastkarbikaane, kui sündmustest ette rutata.)
Ei ole ka erilise füüsilise kohmakusega seotud asi, sest ma lihtsalt pesin karbi puhtaks, panin ta kuivama ja kaane tema kohale, viltuselt, ning vehkisin seal ringi, nagu ma ikka köögis teen, müksasin nõudekuivatusresti, nagu varem sadu kordi olen teinud - ja seekord võttis karbi kaas kätte (kuigi tal käsi pole) ning kukkus täiesti valesse kohta.

Esmalt vaatasin tema kadumispaika ja mõtlesin, kas viitsin teda üldse välja õngitseda. Lõpuks pole üks kaaneta plastkarp veel maailma lõpp. Ja mul on ning oli peavalu ja kas tasub vaeva ning võibolla see üldse ei õnnestu ja siis on halb ja kurb raisatud aja ja energia pärast.
Ent siis mõtlesin, kui nõme on, kui sinna pliidi taha hakkab asju kuhjuma, lõpuks polnud ma teinud midagi erilist, et plastkarbi kaas sinna kukuks, ja mis siis järgmise asja kukkudes tuleb rabistama hakata v? Pealegi on kaanega plastkarp siiski parem kui kaaneta. Kohe ei ole halvem hetk kui nädalate pärast. No mis seal ikka.
Proovin karbikaant kätte saada.

Alustuseks tundus parim viis ronida pliidi peale ning sealt karbikaane järgi sirutada. Pliiti tuli selleks küll pealtpoolt pesta, aga ma viimati tegingi seda kunagi mais või igatahes kevadel, pole siin vahepeal eriti elanud ka, ongi umbes õige aeg. Pesin pliidi ära, panin talle kaane peale ning ronisin kaane peale ise.
Asja käigus kukutasin pliidi taha ka ühe purgikaane.
Ei ulatunud küünitades kummagi kaaneni, mis pliidi taga.
Nihutasin eemale nõudekuivatusresti, et oma kummarduvale peale ruumi teha. Küünitasin uuesti purgi- ja plastkarbikaante järgi alla.
Ikka ei ulatunud, kuigi muretsesin natuke, et pea kapi ja seina vahele kinni jääb. Õnneks vähemalt seda ei juhtunud.
Ronisin pliidi pealt alla tõdemusega, et tuleb pliit kahe kapi vahelt eest ära nihutada, kui tahta asju tema tagant kätte saada.

Pliit on kindlasti jube raske. Aga no proovima peab!
Nihutasin siis teist. Oli kergem, kui ootasin, aga ta ka kaldus üsna varmalt ettepoole.
Kaldus. Hm.
Kallutasin pliidi kõhuli kohalt, kus ta seisis, sain tee purgi- ja plastkarbi kaanteni lahti ning lisaks paljastusid ka pliidi küljed ning kappide pliidipoolsed küljed, mida polnud keegi pesnud vähemalt kuus aastat. Korjasin kaaned üles ja asusin kõiki pliidi- ja kapikülgi pesema, mida pesema pidi, lisaks ka põrandat sealt, kus pliit seisnud oli, ning tõstsin pliidi viimaks püsti tagasi. Vat neid 5 cm enam ei vaevunud teda tagasi nihutama, mis ta mu pikaleveninud karbikaane-ülestõstmisaktsiooni käigus nihkunud oli. Võibolla teinekord nihutan.
Aga ei luba midagi.

Siis olin suht omadega läbi.
Ikka veel olen, kui ausalt öelda. Aga selleks on hea, et mu esimene loeng sel semestril on 23. septembril ning pole ka mingit kohustust seal pidevalt käia - akadeemiline puhkus on puhvriks. Sain täna pärast pliidinihutamist terve päeva eriti ei midagi muud teha kui süüa valmistada ja kohvi keeta, peavalu taandub tasapisi, aga kindlalt ning midagi muud mul öelda polegi.


2 kommentaari:

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.