esmaspäev, 7. oktoober 2024

Vghuijfyuiöh.yt

Võiksin midagi kirjutada.
Küllap mul isegi on. Muljeid ja veel muljeid ja mõtteid ja asju. 
Aga mu pea valutab, sest nii palju kogemusi ja tegelt ei taha midagi läbi seedida ja tükkideks kirjutada, niigi on raske. 
Pühapäeval unustasin süüa ja juua. Kui olin kaks migreenitabletipoolikut alla neelanud (rongivetsu mittejoodava veega, sest ma unustasin lisaks joomisele ka vett kojusõiduks kaasa osta) ja valu üldse ei leevenenud, leidsin kotist õuna. 
Tundus ahvatlev. Hammustasin. Ossa püha püss, mul on toitu vaja!
Seda, et jooki oli mitte natuke vaja, vaid väga vaja, taipasin, kui olin poest mineraalvee ostnud, mõtlesin, et võtan mõned lonksud ja läks pool pooleteiseliitrisest pudelist. 

Täna ja eelmisel ööl migreenitabletid aitasid. Aga kahjuks ajutiselt. Sest kui mul on aju umbes, infotropid, lausa infokamakad ja miski ei liigu ega sulandu, sest LIIGA PALJU, mul hakkab alati pea valutama. 
Ma teadsin ette, et nii juhtub, ka.
Mis mind muidugi ei pidurdanud.
Et peale üritust ma mitu päeva vaevlen ja valutan? Aga üritus ise on ju põnev ja tore! Ikka lähen!

Edasi muutuvad asjaolud pealegi hullemaks. Pole ka üritused ise hirmus toredad vbla, lihtsalt vaja teha, väga vaja teha, mõni on vajalik, et raha teenida, mõni, et rohkem kirjanik olla ja mõni, et inimene olla. 

Nädalavahetusel üks esineja ja kaasalööja oli kreeka poiss (kui ma veel armuksin, oleksin natuke armunud, nii ilus, tore, lahe ja aus) ja tema rääkis korduvalt ja korduvalt, kuidas Kreekas see või too üldse ei tööta, sest Kreeka inimesed ei ole eriti teistega arvestavad ja sa (larpikorraldaja) ei taha neid enamikus asjades ka sundida. 
"At least we almost have rid of rape-jokes on larps!"
Mispeale ma plaksutasin, sest see ON hea asi ja ma õudustundega meenutan aega kuskil 2010, kui ma kutsusin oma isa larpile NPC-ks (necessary player character või non-player-character, phmt tegelane, kes on kohal, et mängijatele mäng põnevaks teha), ta mängis karu ja otsustas karuna kaks haldjat ära vägistada. 
Ok, me tollal ei teadnud ja ei osanud. Agas tõsi on ka, et ma ei instrueerinud teda eriti, ootasin, et mu isa iseenesest saab aru, mida ma korraldan ja üritan saavutada, ja ei otsusta karuna vägistada.
Oh, nii tore ja mängurikastav moment ...

Aga meie lammaste manu naastes: kui ta ütles igast asjade kohta, et kreeklastega see ei toimiks, ma vaatasin end tema silmadega ja tuvastasin, et ma olen üle mõistuse hell ja hoolikas teistega. Igal pool. Kogu aeg. Kui rongis tulid sisse ühed matkajad, kes oma hiigelsuurte kottide sedasi paigutamisega, et teistele ette ei jääks, hädas olid, ma muutsin asukohta ja tõstsin oma (palju pisema) koti mujale. Kui võõras naine hakkas kempsu minema ja tuli oli roheline, ma ütlesin, et minu meelest on seal keegi sees - oli ka, üks üsna jokkis kodanik. Kui kreeka poiss polnud oma asju kuskile paigutanud ja ma käisin öösel kempsus, tema ikka veel lobises ja oli seltskondlik, läksin ühtlasi tema juurde, do have a bed? Ja kui selgus, et oletatavasti kuskil on, ta pole uurinud, ja minu toas oli ju vaba voodi, ütlesin seda talle ja et mind ei sega, et ta mees on, ärgu tema ka end veidralt tundku. Rääkida inglise keeles, kui seltskonnas on eesti keele mitteoskaja, on ju enesestmõistetav? Ei? No mina igatahes rääkisin inglise keeles ja refereerisin lühidalt eestikeelsete vestluste sisu. Ka siis, kui meid oli 12 eestlast vs üks kreeklane. 
Ma ei paku alati istet, kui ma ise väsinud ja valune olen, ma ei hoidu liha söömast, kui ka seltskonnas on taimetoitlased või veganid, ja ma ikka veel lasen oma pesumasinal öösel töötada, sest keegi pole kaevanud ja nii on odavam. 
Aga ma ikkagi tunnen end kõigi emana, üleüldise hoolitseva ühikuna, kes vaatab, et keegi end pahasti ei tunneks. 
Ja olen siiamaani solvunud selle peale, et MINA olen isekas?! Thefakk?!?! Kes peseb enne mängu kempsu oksest puhtaks, seda teistele korraldajatele mainimatagi, sest mängijatel peab olema puhas kemps ja mis teistele rääkimine asja kellegi jaoks paremaks teeks? Kes koristab pärast pool mänguruumi ära, isegi kui ta pole korraldaja? Peseb külas nõusid, kui tundub, et pererahval on sellega raskusi ja kraanikauss täis? Viib vahel sõpradele isetehtud söödavaid kingitusi ukse taha, kui koht teele ette jääb? 
Ma faking loen spetsiaalselt teiste autorite raamatuid, kellega raamatukogutuurile lähen! Ei, see ei ole kohustus, ma lihtsalt ... teen, mis ma tahaksin, et teised mulle teeksid. 
Aga jah, ma olen ainult inimene. Ei suuda kõike. Ei suuda maailma märgatavalt paremaks teha ja vahel pean enda eest ka hoolitsema. 
Üritan end sel nädalal võimalikult välja puhata, sest reedel läheb karmiks - ja mul sellest toredast nädalavahest pea veel valutab. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.