Tõenäoliselt on see üksildase staatus kusagil minu isiksuse süvakihtides. Ma täpselt ei tea, kus, aga alguse sai see lasteaiast ja lippas sujuvalt kuni ülikooli katkestamiseni välja. Ma pole kunagi olnud see tegelane, keda keegi aktiivselt kiusaks ja põlastaks. Paar üksildast kogemust põhikoolist välja arvatud, ei ole ma isegi tundnud, et mind aktiivselt välditaks.
Aga kuidagiviisi juhtus mu lapsepõlves alati - ja ma pean silmas, alati ja igal pool, lasteaias ja aeroobikaringis, korvpallitrennis ja koolis, lastelaagris ja loomaaiaringis - nii, et ma olin see subjekt, kel oli üks kuni paar head sõpra (kes samuti ei kuulunud antud ringkonna koorekihti) ja teistega ma lihtsalt ei suhelnud. Nagu ei sobinudki või nii. Kes tundus olevat liiga alumine kiht ja kes tundus olevat liiga ülemine kiht, vahet polnud, tulem oli üsna üks - kui vältida sai, ei teinud ma nendega juttu. Ülemist kihti pelgasin, alumist põlgasin /individuaalsetel põhjustel, mitte üleüldiselt, aga alumisse kihti sattuvadki paraku need, kel on mingi veider omadus ja kes seetõttu tõmbavad negatiivset tähelepanu/.
Noh, aga ma sain asja käigus vanemaks ja vanemaks ja muidugi keskkoolis kartsin ma ülemist kihti juba oluliselt vähem ja alumine kiht tundus ka kuidagi normaalsem ning omasem. Pealegi tegelesin ma selliste hobidega, mis eeldasid suulist suhtlust (väitlemine ja näitlemine).
Niisiis olin ma ülikooli alguseks omandanud täiesti normaalsed suhtlemisoskused, ja kuigi ma ikka veel, 29 aasta vanusena, olen täiesti võimetu pidama mingisugustki pealiskaudset vestlust inimestega, kellele mul midagi öelda pole, saan ma siiski öeldud kõik, mida mul öelda on - ja üsna kellele tahes.
Aga ma eelistan elada omaette (omaette lastega siis praegu).
Ma eelistan aega viita ka omaette (või siis mõnede lähemate sõprade seltsis).
Ma käin kinos kõige meelsamini üksi, ma käin võimaluse korral üksi teatris, üksi jooksmas, ma suudan tööd teha kõige paremini üksinda (see hõlmab nii koduseid töid, mu tekstiloomet kui muid pingutust nõudvaid ettevõtmisi, mille eest vahel ka raha saab), ja minu ideaalne reedene õhtu hõlmab head jutukat, rohelist teed ning rahu ja vaikust.
Ja sellest kõigest hoolimata: millise uskumatu laengu annab nädalavahetus täis sotsiaalset suhtlust!
Nädalavahetuse aruanne
* külastatud üritusi: 3
* neist sünnipäevi: 2
* Beleriandi koosolekuid: 1 (tõhus ja lõbus, neid peaks ikka tihemini pidama. Resultaadiks suhteliselt valmis lossihaldjate süzheeliinide ja rollide kontseptsioon)
* haigusi üles korjatud: 2
* kõrgeim (loe: ainus mõõdetud) palavikuskoor: 37.5
* lapsi isadele näidatud: 1
* paastu rikutud: 1 kord (see oli mõtlematu ning täiesti automaatne liigutus - laps istub, poolik kohuke käes ja silmad klaasistunud, jääb kohe magama. Kahman kohukese ja topin endale suhu, enne kui meenub: pagan, paast! Söön kohukese ikkagi ära, sest selle bussipõrandale sülitamine ei tule ka kõne alla)
* kulud: enneolematult madalad. Olgu õnnistatud mõte kirjutada Beleriandi eelarvesse sisse kokkusaamiste sõidu- ja toidukulud!
Ja teate, kuigi ma tulin tagasi palavikuga, nõdra, väriseva ja haigena, andis nädalavahetuse sotsiaalse suhtluse küllus mulle sellise sõbraliku müksu tagapiirkonna pihta, et juba teist päeva tundub elu väga ilus, tulevik roosiline ja jaks (vaimne) piiramatu.
Nii et sotsiaalne suhtlus on mesikook ka erakuile, teistest rääkimata.
Tore asi see suhtlemine.
Muide, ma tahtsin pilti, kus peal oleks nii LOSS kui HALDJAS. Asi seegi halval ajal - ja meil on majanduskriis ja muud pühad asjad parasjagu, nii et halb aeg piisavalt.
Muide, osa 16 Supernaturali 4. hooajast on tõeline komm kõigile sadistlikele fänntibidele. SQUEEEE! Tähendab, alates 11. osast (tegelikult 10., aga see ei loe, sest 10. oligi imelik ja keskpärane osa) on iga osa olnud eelmisest parem ja vähemalt 4.11 oli täiesti hea osa sealjuures. Squeeee! SQUEEEEEEE! SQUEEEEE!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.