Paastust ja temperamentidest

Täna hommikul ärkasin üleni valutavate lihaste ja silmituksvõtva näljaga.
See on mitme päeva erinevate kehaliste harjutuste tekitatud lihasevalude kuhjumine ja mitme päeva harjumus pista nahka tubli 200-300 g martsipani päevas (mida ma eile juhtumisi ei teinud ja nüüd mu kõht kaebles hommikul).
Ja kohati hüplevad peas täiesti provotseerimatud mõtted lambalihast, loomalihast, kanalihast, kotlettidest ja lambavorstidest. Mõtted, mis tulevad tuulest ja lähevad koos sellega (ning tahtejõust taganttõugatult).
Aga (margariiniga tehtud) lehttaignapirukad kahtlemata vähendavad mu igatsust liha järele.
(Rammus toit hoiab elu sees ja ülemäärase kumeruse piha kohal paigal. Vabanedes teisest läheks ilmselt ka esimene, ja ma pole veel kindel , mismoodi on kõige otstarbekam toimida).
Ja ma söön ikka veel piima ja kala ühel ja samal päeval.
Muna olen pagendanud omaette päevadesse, mis sisaldavad mõnevõrra vähem piima kui kalapäevad :D.

Karjusin täna natuke laste peale, kes ei suuda jagada pirne ega aru saada, et banaanikrõpsude tualettlauale laiali valamine ei ole hea tegu.
Siis mõtlesin, et kuskil on inimesed, kes räägivad üksteisega lahkelt ja viisakalt ega karju kunagi. Ja mingil moel sain mina sellega ka hakkama, kuni kumbki mu laps oli alla 2 aasta vana.
Või noh, vähemalt ei karjunud ma kurjalt, vaid röögatasin vahel niisama, tähelepanu tõmbamiseks ("Ettevaatust, kapiuks!" jms).

Kui mu vanaema /jah, seesama vanaema, kellele ma oma igaveseks häbiks kätega kallale läksin/ mõnd sellist hoiatavat röögatust pealt kuulis, saabus ta kohe noomima, seletades, kuidas laste peale ei tohi kunagi karjuda ja neile peab kõik ilusasti ära seletama. (Mainin viisakuse pärast ära ka selle, et tema arusaam "seletamisest" üle kaheaastastele on "korda hästi palju kordi ja üha kasvava helitugevusega üht ja sama asja, pistes vahele mõned halvustavad märkused sihtmärgi ja talle kalliste inimeste teemal ning mõned fataalsed ennustused à la "Sellest lapsest saab üks sita iseloomuga tüdruk!"")
Teda ei huvitanud minu vastused, nii et ega ma palju midagi vastanudki, aga ma olen siiamaale veendunud, et kui mu laps on kummargil avatud kapiukse all ja hakkab tõusma, ei ole mul aega talle ilusasti seletada, et tema pea kohal on lahtine uks ja sinna vastu pea ära lüües saab kõvasti haiget.
See selleks.

Ükspäev ma mõtlesin oma vanaema manitsuste üle sügavamalt järele. Ja jõudsin otsusele, et tema soovitused ennast vaos hoida ei päde eriti. S.t. loomulikult ma püüan end omaenese tarkusestki vaos hoida, aga kui see nõuanne tuleb daamilt, kes 80 aasta vanuses ronis kirsipuu otsa kirsse korjama, sealt alla kukkus ja siis nii hirmsasti vihastas, et võttis sae ja saagis puu maha, on "vaospidamise-" jutul kuidagi irooniline maik man. Umbes 75 aasta vanusena ei leidnud ta üles võtit, mis oli talle salakohta ära pandud, vihastas selle peale, et talle võtit jäetud ei olnud ja ta "OMAENDA KOJU SISSE EI SAANUD" ning loopis minu venna kui patuoina riided ja plaadid ja muud isiklikud esemed teise korruse aknast välja lume sisse. (Hiljem selgus, et võti oli kogu aeg rahulikult salakohas oodanud, aga ilma kilekotita. Ja ilma kilekotita võtit ei leidnud vanaema üles.)

Sellest, kuidas tal on umbes 14 stampsüüdistuskõnet, mida ta igal võimalusel esitab, rääkimata. Või noh, need on nii naljakad, et ma ikkagi räägin ja toon ühe näite.

Minu lugupeetava ema elukohas teisel korrusel tehti remonti. Muuhulgas viidi välja ka mõningane osa mööblit ja tühjendati panipaiku, mis iidamast aadamast saati igasugust veidrat koli täis on olnud. (Nt. kingamuuseum oleks sealt päris arvestatava täienduse oma 1950-1989 kollektsiooni saanud).
Ja vanaema asus taga nutma mingisuguseid minu vanaisa (surnud 1996) "täiesti kandmata ja uhiuusi" pidzhaamasid. Aasta jooksul kuulsin ma seda "Ma olen igalt poolt otsinud, no ei tea, kuhu ta need ometi pani, täiesti tuttuued pidzhaamad, ise ostsin, ju vist visati kõige kapiga minema. Ja kui raske oli seda kappi sinna leida ja kui palju vaeva selle kokkupanemisega läks, kõik sai millimeetri pealt ära mõõdetud..." vähemalt 20 korda. Liialdamata. Võin tuua tunnistajaid, kes on ka kuulnud. (Ning mina, meenutan, ei ela koos oma vanaemaga vaid käin ainult külas).
Nojah, ja ühel hetkel (ma kujutan ette, et umbes 45. kõne ajal), sai minu ema austusväärsel mehel kõrini, ta läks garaazhi ja otsis need pidzhaamad üles.
Andis vanaemale.
Võite ühe korra arvata, mida vanaema ütles.

Jah.

"Einoh, mis mina nendega teen? Ega minul neid tarvis ei ole, ma lihtsalt mõtlesin, et kus need said."
Loogiline ka, mu vanaisa oli umbes 35 cm pikem ja 50 kg raskem kui mu vanaema praegu.
Aga see annab loodetavasti ettekujutuse minu vanaema kirest tänitamise suhtes.

Ja ilmselt ka sellest, kust ma olen pärinud oma plahvatusliku temperamendi.
Ja sellest ka, kui väga on vaja seda temperamenti ohjata.
Muidu saadab vaev ja nutt kõiki mu lähedasi kuni meie ühise tee lõpuni. Aamen


Pilt näpatud siit