Viuviuviu

Enamik inimesi ei olegi kogu aeg väsinud?!
Ei, tegelt ma tean seda. 
Teoreetiliselt. 

Kui ma ei jaksa jalgu maast lahti tõsta, vaid lohisen mööda tube ringi, tean, et olen eriliselt väsinud. Enamasti olen normaalselt väsinud. Jalgu kergitada jaksan. Aga et ma kogu aeg väsinud olen ja et see ei ole normaalne, on ikkagi teema, millega olen kursis teoreetiliselt. Ei, see ei ole PR tulnud. See on mu eluaegne seisund - kogu aeg väsinud. Kord poole aasta sees on vast nädal, kui ei ole väsinud. Lühemaid sutsakaid veel siin-seal. Aga üldiselt olen kogu aeg.
Ei, magamine ei aita. 
Või õigemini - ilma lõunauneta ja vähemaganuna ma olen täiesti otsas. See on PR-asi, et unepuudus = järgmisel päeval migreen.
Mitte et ma sellest kramplikult hoiduksin, hoiduksin end liiga ära väsitamast. Mul lihtsalt kulubki vahel kuus migreenitabletti nädalas.

Ja kuna see on minu normaalne seisund, arvab rahvas, et peaksin sellest üle olema.
Ma olen ka - kui on VAJA, ma teen. Seega pole mul mingit tõrget tekitada endale olukordi, kus ON VAJA.
Sest noh. Ma olen nagunii kogu aeg väsinud. Ei oota eal, et oh, tuleks nüüd hea energiline tunne, hakkaks tegutsema. 
Kui mul ei ole tegutsemise peale väljakannatamatult jäle mõelda, teen ära. Ja peavalu küll masendab mind, aga ikkagi ei ole ma sageli piisavalt tark-mõistlik, et seda vältida.

Ja siis mind hinnatakse nagu enamikku inimesi - arvestamata, kuidas kogu aeg väsinud olen. 
Maailm on nii kuri.
Viuviuviu.

Jah, täna võtsin JÄLLE sumatriptaani sisse ja lohisen mööda tube. Mis EI tähendanud ometi, et ma koeraga õues ei käinuks või vahepeal sportlikke harjutusi ei teeks. Kui ON VAJA, ma teen ära.
Ükskõik, et on halb.
Elu ongi ju halb. 

Tegelt ei ole isegi ängipuhangut, on lihtsalt tavaline sitt, ent korraga hakkas mul kurb, et elu on "tavaline sitt". Et on olemas inimesed, kes ei ole kogu aeg väsinud ja mina pean nende maailmas nende ühiskonnas elama ja keegi ei tee mulle järeleandmisi.
Mis, olin selle nii sisse võtnud, et olin veendunud: mu osaline töövõime, näitab, et minu vastu ollakse lahked, ma ei peagi PÄRIS kõike. 
Ma üldse ei tulnud sellele, et khm. Tegelt võiks puuduv olla. 
Sest mu jaoks oli normaalne olla kogu aeg väsinud ja ma arvasin, et kõik on. Et see ongi inimeseks olemine. 

Oh, ma vaene maata naine!

Jah, ma tean: ka minusuguseid on millekski vaja. Näiteks selleks, et teised minusugused julgeksid olla, nagu nad on, mitte üritada end teistsuguseks vormida.
Aga,
aga!
Aga miks see nii raske peab olema?!