Hea ja tark

DISCLAIMER: Eneseanalüüs

Oh, leidsin lühikese täpse sõnastuse.
Ma ei ole, mis ühiskond arvab, et ma peaksin olema. Heas seisus mind ei huvita see eriti, välja arvatud teatud üleannetu rõõmutunne olla ootamatu. Halvas seisus mind ahistab ja lämmatab lõputult, et ma ei saa heakskiitu, kui ma ometi olen nii hea, kui vähegi oskan ja suudan.
Ma arvan, ühiskondliku heakskiidu otsimine on ka osa mu ahistusest teemal "ma olen nii kohutavalt vaene" ja rõõmu teemal "oi, keegi jälle saatis mulle kohvi- ja mineraalveetoetusi!" 
Sest vaesus ütleb mulle: "Sa ei ole meie meelest seda väärt, et mingit raha saada," ja annetus: "Tegelikult sa oled väärt mitte kannatama, mina igatahes arvan nii." 

Praegu, detsembris 2022, muudkui pendeldan halva enesetunde ja hea enesetunde vahel. Eile oli hea, üleeile veel parem, täna juba halb.
Homme on võibolla veel halvem.
Mul on nii lahe poeg, aga ta tõesti ei oska vene keelt ja mismoodi sai ta matemaatikas kahe, kui tal ometi ole pärast töö äraandmist täiega hea tunne ja ...
Oh, kus ma jään.

Loomaarst jäi haigeks, nii et kassiga tema juurde kohe minna ei saanud ja eilseks toibus kass ise ära. Sõi küll, ent EI söönud ussirohtu (mingil määral oli mu lootus, et võiks süüa, põhjendatud, sest ta ON seda söönud - aga ma tuvastasin nüüd üsna kindlalt, et sööb koos pasteediga, aga koos tükilise konservtoiduga mitte). Üritasin vägivallaga ussidevastast tabletti anda. Ei saanud hakkama. Kutsusin appi Poeglapse, kes küll tuli, aga otseselt solvus, et ma tahan, et ta kassile nii ebameeldivat toimingut teeks, ja ka koos ei saanud me hakkama.
Tellisin netist ussidevastast pastat ja nüüd ootan, et see kohale jõuaks. 
Kass ise on rõõmus ja näljane. Kui ma teda ainult natuke heldemalt toitsin kui tavaliselt, läks koerakrõbinaid sööma. Kolmel korral. 
Koer ei olnud rahul. Välja arvatud et tegelikult ei teinud ta väga välja. 
Tal on juba pikaajaline kogemus, et kui kass toidukausist eemale ajada, tuleb too varsti jälle tagasi ja ainus viis toitu kaitsta on kausi kõrval magada. 
Ja voodis on palju mõnusam.
Või noh, toidu ärasöömine aitab muidugi ka. Vahel ta ponnistab selllega, aga vahel tal ei ole üldse nälga ja las kass siis sööb. Vahet pole. Lõpuks - talle ehk siis koerale antakse nagunii uus söök ju mõne aja pärast.

Mul ei ole veel lühikest ja täpset sõnastust sellele, kuidas mind kurnab kohutavalt välja tahtmine olla hea ja tark korraga. Ma lihtsalt tean, et seal on arvukalt raskeid kohti ja eriti raske on ressursipuuduses. Sest ühiskond ikka arvab, et mõistlik=tark ning halvas seisus ma hoolin, mida ühiskond arvab. Saan palju lisahaiget sellest, et minu hinnangud ja ühiskondlikud hinnangud ei kattu ja üritan olla tark igatepidi, nii enda arust kui ühiskonna arust ja SEE EI OLE SAGELI VÕIMALIK.
Pluss veel headusekomponent lisaks.
Mõistlik on mitte kulutada raha, samas tahaks oma poja ja loomade vastu hea olla - tagajärjeks pidev pinge ja häda.

Jah, minu hinnangu järgi on hea mitte teha valu, teha rõõmu. Samas ühiskondlikult arvatakse, et vahel on vaja olla karm, et olla hea. Kassile ussitableti sissevägistamine on kindlasti paljude arust Hea Tegu.
Ja mul on võimatu seda teha, sest tal on ju halb ja valus ja ta üldse ei taha ja see on jäle ju!
Olen pehmo, tellisin pasta - aga ma ei suuda üldse olla nõus sellega, et tabletiandmine on hea tegu. Tal on ju halb! Tal on valus ja paha! 
Põhjustad valu, et teine hiljem ei peaks suuremat valu tundma? Sittagi. Suurem valu võib tulla, võib ka mitte tulla. Kass võib enne südamerabanduse saada, kui jälle ussiahastus saabub. Aga praegune valu on reaalsus.   
Jaah, pasta on kallim kui tablett. Ja täpilahust paneb vist üldse ainult loomaarst, müügil ma seda ei leidnud olema, ehk see on veel kallim lõbu.

Et kui raha ei ole, siis peab julm olema?!
Eih. Kui muid variante ei ole, minu arust on ikkagi parem surra, kui valu kannatada või teha. Ma JÄLESTAN valu.
Kassile tabletti anda ei ole mitte halb ja raske, vaid minu hinnangul seda ei ole võimalik teha.
Päriselt. 
See ongi võimatu. Et inimesed suudavad seda? Ma ei saa aru, mis inimesed need on. Mingid väga imelikud inimesed.

Nojah. Igatahes vahel on headus ja tarkus omavahel vastuolus ja pole olemas lahendust, mis sobiks mõlemaga. Ja siis on veel olukorrad, kus headus ja tarkus on ühel meelel, aga mul lihtsalt ei ole jõudu ja jaksu. 
Näiteks võib tuua enda kohvipaksuga pesemise. On hea nahale, on hea rahakotile (mul on kohvipaksu tasuta käes tohhuijaa), on hea keskkonnale. Väldid mõttetuid lisakulusid igal pool - aga kohvipaksu peab nahale hõõruma palju hoolikamalt, kulub palju rohkem pingutust, täpsust ning tunnetamist  kui end dušigeeliga üle nühkides, ning pärast on dušialus läbune.
Ja ma lihtsalt ei jaksa. Vaatan enne pesemist kohvipaksuga kausikest ja seebipudelit, ja võtan seebi. Sest mul ei ole jõudu olla tark ja hea. Vabandust, maakera. 
Ma lihtsalt ei jaksa. 

Et võiks mitte tahta kogu aeg hea ja tark olla?
Ma ei saa. Mitte rohkem kui kassile tabletti anda. 
Ma lihtsalt
ei
saa.

Ühtlasi: ei olnud esimene ega viies ega kümnes kord, kui seda lugu kuulasin-videot vaatasin. 
Aga seekord lugesin esimest korda sõnu. 
Juba ammu arvasin nõnda, juba palju kordi leidsin-tuvastasin, oh Moderation, oh Spectrum, oh Delilah, oh, OH - aga nüüd sain veel korra kinnitust.
Florence Welchiga oleme ühtekad. 
Ta on paraku kõvasti parem kui mina loominguliselt.
Aga no ma teen ka oma ... parima. 

See video on filmitud ... fakk, kuidas seda nüüd kirjutadagi? Kõjivis. 
Muide.