Aga need on ju meie enda lapsed

Esimese õudusega, kuidas mul nüüd üldse raha ei ole ja pean teenima, võtsin vastu igasuguseid väga kahtlasi tööpakkumisi. Ja loomulikult läks nagu ikka - kirjutan artikli valmis, aga keegi ei avalda seda ega saa ma ka mingit honorari. 
Eks ma kirjutan vist ka mitte päris nii, nagu ajakirjanduslikult sobiv oleks.
Ilmutan siis siin - pole päris asjata kirjutatud. 
Aa, teema oli vaba - kirjuta, millest tahad. 
Ma tahtsin sellest. 

Kui laps ei saa enne kooli hommikusööki, sest kodus lihtsalt ei ole midagi süüa, on see probleem. Nõus?

Kui lapsel ei ole ilma aukudeta riideid selga panna, teda narritakse koolis vaesuse pärast, aga no kodus ei ole ei raha, et uusi osta, ega hoolitsevat vanemat, kes kenasti paikaks nagu vanaaegsetes lugudes, on see probleem. Nõus?

Kui laps jookseb kõhust verd, sest ta on juhtumisi naissoost, tal võib seal päris ebameeldiv valu olla, ja tal ei ole hügieenisidemeid ka, on see vähemalt sama hull probleem. 

On väga tore, et seda muret on teadvustatud, et vähemalt Tartus on kõigis koolides tasuta sidemed saadaval, aga ei ole üldse nii tore, et

a) see pole üldine, et kogu Eesti ei tee samamoodi. On üksikud projektid üksikutes koolides, Koeru kool saab näiteks punkti kirja, kuid ei ole üldriiklikku otsust „nii hakkab olema,aitame lapsi”.
Kuigi tasuta koolitoidu osas selline otsus sündis. 

b) on palju inimesi, kes ei arva, nagu oleks selle probleemiga vaja tegeleda, et see on üldse tegelemist väärt. 

Kardetavasti on teisel aspektil omakorda allaspektid ja mitte ükski neist ei tee mind rõõmsaks.

a) menstruatsioonitabu eksisteerimine.
Mina, kui linnas kasvanud kõrgharitud mitte enam noor naine võin kulmu kergitada ja puhiseda, et ei huvita, mida keegi mõtleb, menstruatsioon on oluline!  Ent on palju-palju inimesi, kes lähevad näost imelikuks, kroogivad suu põlglikult kokku või naeravad laialt, kui neile avalikus kohas üldse meelde tuletatakse, et menstruatsioon on olemas. Hügieenisidemete ja tampoonide reklaamidega harjuti ära, kuid see läks sujuvalt, kuna läbipaistev sinine vedelik ei meenutanud millegagi väga tõelist punast tihket verd. Kuid enamat kui reklaamid – ei, seda ei tohi!
Tegelikult on aga tõsiasi, et menstruatsioon on olemas ja ei ole midagi haruldast stiilis kord aastas ühel naisel viiest. Menstruatsioon on osa peaaegu meie kõigi igapäevaeludest, meeste eludest samuti, kui neil lähedasi viljakas eas naisi on. 
Et sedasi on, ei olnud teema, mida veel kümme aastat tagasigi avalikus meedias arutatud oleks, kuid sedasi ON. 

Ja menstruatsioon ei tohiks olla tabu. Häbiasi. Paraku mitmetes keskkondades ikka veel on. Pissimisest ja kakamisest räägitakse meelsamini ja vabamalt, aga igakuised verejooksud on teema, millest mõnel pool räägib ikka vaid mõni 12-aastane poiss põrandakaltsu lehvitades ja teatades, et küllap see on mõne plika püksist. 

b) otsustajate võime menstruatsiooniküsimust ignoreerida.

Mul on tuttav, kes soovitab mitte probleeme sõnastada, sest kui on juba sõnastatud, peab neile ka mõtlema. Kui pole, vajuvad ajust välja, ei tule enam meelde.

Kui otsustaja ei menstrueeri ise, kui tal ei ole isiklikku pidevat meeldetuletust, kuidas igakuine päevade kaupa vere jooksmine elu mõjutab, kuidas see mõjutab isegi nende viljakas eas naiste elu, kel pole ühtegi haigust ega günekoloogilist diagnoosi, ta saabki selle probleemi ajust välja lasta. Enam ei sega, enam ei pea tegelema, unustasin.
Aga ma võin teile lubada, et koolilapsed, kes verd jooksevad, ei unusta, et nii juhtus ja juhtub ja juhtub veel ja veel. Probleem pole ainult hügieenitarvikute hinnas. Menstruatsiooniga kaasneb palju ihu- ja osalt ka hingehädasid, aga hügieenitarvikute tasuta kättesaadavus on vähemalt koht, kus erilisi imesid läbi viimata aidata saab.
Samas, kui unustada, et verejooksmine toimub, õnnestub loomulikult unustada ka, et inimestel – jah, ka hoolivatel lapsevanematel, jah, ka neil, kes tegelikult TAHAKSID aidata – lihtsalt ei jätku vahel raha menstruaalhügieeni eest hoolitsemiseks vajalike toodete jaoks.

c) võrdsuse otsimine.

Eelmise punktiga osaliselt haakuv ehk „kui me paneme naistekempsudesse koolides tasuta hügieenisidemeid ja tampoone, mida me siis samaväärset meestekempsudesse paneme? Peab ju valitsema võrdsus, nii et kui menstrueerijad saavad midagi, peavad teised ka midagi saama.”

See on punkt, millele mõeldes ma kurjaks lähen. 

Et vanadele ja rasedatele ei tohiks istet pakkuda, sest mida siis noored ja mitterasedad saavad? Ja mõni rase jaksab raudselt paremini püsti seista kui mitterase! Kohtleme võrdselt!

Jah, idee ongi kohelda võrdselt. Mitte kohelda ühtemoodi. 

Neil asjadel on väga suur vahe. Nii suur, et selleks peab pime – privileegipime? - olema, et seda mitte näha.
Kui sooritatakse osavuse ja jõu eksamit, EI OLE võrdne kohtlemine lasta nii koeral, krokodillil, siilil, haugil kui makaagil ronida puu otsa, tuua ära sinna riputatud pall ja siis tagasi alla. 

See ei ole võrdne kohtlemine, see on rämedalt ebavõrdne kohtlemine. Võrdne kohtlemine tähendab arvestada erinevusi ning püüda neid – näiteks menstruatsioone – kergemalt läbi elatavaks tasandada.

d) traditsioon.

Kunagi pole ju menstruatsiooni pärast muid järeleandmisi tehtud kui vahel võimlemistunnist vabastamine. Miks see siis nüüd korraga teema olema peaks?
Pole selge, kui kaua see „kunagi” kestnud on, aga võtame kõige lihtsamalt. Võtame „kuni Eestis kooliharidust antud on”. 

Kas need Eesti koolihariduse traditsioonid on head hoida? Kunagi võis lapsi koolis peksta, kui õpetajale tundus, et nad ei anna oma parimat. Kunagi võis õpetaja tuimalt natsionalistlik olla ja keegi ei imestanud ka, et ta ühest rahvusest lapsi – rääkimata sellest, et ühest soost lapsi – teistest paremaks pidas.

Kunagi ammu on igasuguseid rumalusi tehtud.
Nüüd võiks ju püüda paremini teha!
Püüda laste vajaduste eest hoolt kanda.