Peab piisama

Vaatan sarja. 
Extraordinary Attorney Woo.
Autistist, kes on ühtlasi juurafänn - ja vaalafänn - ning alustab tööd juristina. 
Misasi, muidu, on attorney? Kas meil üldse on mingi muu sõna selle kohta kui "jurist"? Advokaat? Attorney ongi advokaat?!
Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...
Igatahes, ta niisiis alustab tööd advokaadina. 
Ja on nii autist. Raamatu järgi, kõik omadused: füüsiline kohmakus, ei vaata inimestele silma, ei talu tugevaid helisid, kõigutab end, stimmib, ei taha puudutada, erihuvid, toit peab olema äratuntav ja turvaline - mis aga meelde tuleb, tema kohta ka kehtib.
Ja ma tunnen temaga nii kaasa. Identifitseerun täiega. 
See on veider, sest erinevalt temast olen mina mitteäratuntavalt autist, minu omapärad on tagasihoidlikud ja kuigi ma vestlemise asemel monoloogin rõõmuga (vt seda võrgupäevikut, eks ole) ja mul on sadamiljonit kiiksu ja ma väsin inimestest ära, ega mulle peale vaadates ei ütle ära, et aa, autist. 
Peab asjadega hästi kursis olema - kõige parem, ise autist olema - et seda ära tabada. 
Ja ometi ma vaatan seda sarja ja tunnen korraga, kuidas mulle käib pinda liiklusmüra ning kuidas ma ei saa aru inimeste väikestest sotsiaalsetest žestidest - ma ei ole KUNAGI aru saanud sellest, kui keegi minusse armunud on. Ja selle teise poolena pole ma kunagi aru saanud ka sellest, et teine EI ole minusse armunud ega isegi näe mind ideelise seksuaalpartnerina - ja kuidas ma elan peamiselt omaenda pea sees. Väljaspoole ulatub sellest ainult väike osa. 

Võibolla on see lihtsalt väga hästi tehtud sari. Peategelane peaks ju olema kaasaelatav ja siis nad on suutnudki vormida ta korraga kaasaelatavaks ning samas üliselgelt autistlikuks?
Au sel juhul. 
Hästi tehtud, Korea õed ja vennad.

Lisaks tegin kaneelirulle, mida tuli ootamatult palju. Nagu --- poole rohkem, kui ma arvanud oleksin. Olen päev otsa saiu vähemaks söönud, kõik näeb välja nagu sai juba, aga minu meelest pole poolest kogusestki jagu saanud.
Poeglaps?
Sõi ka kaks, jah. 

Aga jah.
Vbla on mul Woo Young-Woo osas ühtekustunne, sest ta on ka täiesti hämmingus inimuhete ja inimeste suhtumiste osas. Ta hoolib küll ja temastki hoolitakse, ent samas ei saa ta ikkagi midagi aru, teeb haiget, saab haiget ja saavutab ka vaatajas sisemise ohke. "Ta ongi meil selline"-reaktsiooni. 
Me saame aru, et ega ta paha pärast.
Mis samas ei muuda ... asju. 
Võibolla arvaks tema ka (jaa, ma saan aru, tegelane ei ole päris inimene), et tema ometi kellelegi haiget ei tee. 
Kuigi isegi mina olen ühe erandi sisse võtnud. 
Nimelt mehed, kes minusse kiiresti armuvad. 
Ma saan aru küll, et neile on valus, millise õudusega ma neist eemale põrkun. Aga no samas - see on koht, kus ma ei saa end kuidagi muuta. Sest minu vastikus ja õudus on absoluutselt siirad. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII halb!
Ainus, mida ma teha saan: mitte enam selliste suhetega proovida. 

No kuna ma enam ei looda, et rasedaks jään, saaks ainult mehe õigel ajal jalge vahele, vbla siis rohkem ei tee nii. Mitte et meeleheide väiksem oleks, aga lootus on väiksem. Ja kui ma ise saan haiget (uskuge, see jälkustunne ON valus), mees saab haiget ja titte ka ei saa, pole nagu pointi üritada.

Kui mul on parem olla, K sobib. Kst piisab.
Aga ajuti on halb. Jalg hakkab jälle valutama (praegu on masin küljes juba; selgelt on muster seal, et kui on emotsionaalselt sitt, hakkab ka kehas haiget tegema ja laamendama), hing hakkab jälle valutama, on hirmus ja üksildane ja kurb. 
Nagu praegu.
Ja siis ma mõtlen tallegi õudusega. 
Et see ongi siis parim, mis mul olla saab. Inimene, kes nunnutab mind, kui mul on hästi, aga pageb jubedusega, kui on halvasti, ja kui ma peale käin, survet avaldan, vihastab. 
Nojah. 
Katerina ütles oma võrgupäevikus, et ta ei soovi enam midagi, sest kõik soovid on täitunud, lihtsalt mitte nii, nagu tema tahtis. 
Minu soovid ei ole täitunud. 
Kusjuures kõige hirmsam on, et need polnud isegi soovid - mul oli kindel usk, et küll need asjad tulevad, vaja ainult ära oodata. Kirglikud suhted ja palju lapsi. Võib aega võtta, aga küll tulevad.
Isegi 37-38-39 aasta vanusena veel arvasin, et vaja ainult endas kindel ja visa olla. See on ju minu ainuke elu ja ma nii väga tahan - küll klappima hakkab!
Ja nüüd olen 42 ja saan aru, et ei. Ei tule. Kunagi. 
Mu keha on kohe menopausis ja mu hing demiseksuaali oma ja mõlemad on jäävad suurused, mis ei lähe üle.
Mitte.
Kunagi.
Ei saa mul olema seda elu, mida arvasin enda omaks.