Üksikisik on põhijõud

Kuna mul on vestlus-, taju- ja isegi kirjutamispartneriks K, olen aru saanud, et ma vaatan loen kirjandusteoseid (ja vaatan filme ja sarju) teistmoodi kui osad.
Või siis vastupidi, osad või isegi paljud - karta võib, et jube paljud - loevad/vaatavad teisiti. 
Ehk
mind huvitavad tegelased.
Põhimõtteliselt on fännfiktsioonid mu jaoks oma alustusteosega üsna samaväärsed, kui nad karakteritäpselt kirjas on, ning alusteose ainus kaheldamatu voorus ongi, et selle jaoks ning sees on tegelased välja mõeldud. 
Aga tegelased on peamine.
Tegevus on lihtsalt miski, mis peab ka olema, et tegelastel midagi teha oleks ja et me saaksime jälgida, kuidas olud neid mõjutavad ja mismoodi nad arenevad jne. Keskkond on veel kaugemal, see peab olema, et tegevusel kuskil toimuda oleks. 
Põhimõtteliselt väga ebaoluline. 
Ma kirjeldan ka ainult nii palju, kui vaja on, annan need detailid, mis olulised, ja lasen ülejäänu lugejal ette kujutada.
Et see on lugejale raske? Ota ... päriselt?
Mina küll kujutlen automaatselt ja mind ainult segab, kui olen ette kujutanud pakse siniseid kardinaid ja siis selgub, et need on lendlevad oranzid.
Kui päike paistab neist läbi ja tolmuterad tantsivad loiult õhus, on kirjeldus õigustatud. Aga kui ma lihtsalt loen, et ahah, ripuvad seal oranžid kardinad, riiul on viie vahega ja sealt paistab arvukalt erivärvilisi raamatuselgi ja ... krt, ma ei saa. =)
Järgmisena ma oleksin jõudnud põrandani ja mul tuleb kohe, et ühes nurgast natuke kääksuv või et on libe ja varba all on tunda parketiliistude vahesid, ehtne parkett, mitte mõni laminaat ja ... Ma ei saa, ma ei suuda, ma ei OSKA kirjutada, et põrand oli hall ja seinad hallid, lagi valge ja laeliistud ka hallid.

Olgu, lõpetan oigamise teemal "keskkond" - tahtsin ainult öelda, et ma kirjutan seda, mis tunnetuslikult ja meeleoluliselt oluline, aga mul ei ole mingit - mitte mingit - tungi kirjutada  asju, mis lihtsalt on. 
Sest ... need ei ole ju üldse olulised? Natuke ka mitte.

Nii

Aga põhimõtteliselt lugu, kus on Gimli, Legolas, Boromir, kääbikud (tegelikult ma ei ole ses osas eriti nõudlik - võivad üsna suvalised kääbikud olla), Eówyn, Galadriel, orkid ja kurjad kehatud, ent tahte ja loomusega vaimolendid ja mille kirjutas Tolkien, oleks minu jaoks meile praegu teada Sõrmuste Isandaga igati samaväärne samasugune lugu, mis siis, et seal puuduks igasugune sõrmusetemaatika, keegi isegi ei mainiks Mordorit, stoori keerleks hoopis muude asjade ümber ja ei mingit Gandalfit ega mingit Aragorni. (Nad kuidagi pole mu jaoks üldse olulised - Gandalf loeb mälestusena "Kääbikust" ja Aragorn hakkas mulle esimest filmi vaadates meeldima, ent omaette seal raamatus on nad mulle täiesti pohh.)
Võibolla Moria kaevandused ja Lothlorien võiks ka sees olla. Aga muu ... Guglunk? Ungoliant? Denethor? Theoden? Saruman? Sauron? Arwen? Elrond? Frodo? Sam? Vabalt võite kõik maha võtta, ma ei tunneks puudust, ja kõik süzhee-elemendid, mis nendega koos käivad, loomulikult samuti. 
Mu jaoks on olulised tegelased. Sellised, kellega ma kaasa tunnen, kelle tunded mu veres kaasa kaiguvad.
No olgu, Faramir ja tema loo-elemendid võiksid ka raamatusse jääda.
Aga muu on pisiasjad-pisiasjad.
Phmt taust. 

Päris mulle ei ole kriitikana kirjutatud nii blogides kui lausa artiklites, kuidas ma loon vinge maailma, aga jätan selle kasutamata. Tegelased tegutsevad kuskil maailma sees mingeid pisikesi asju tehes, aga keegi neist isegi ei mõtle suurelt ja raamat jääb poolikuks. Pinged jäävad lahendamata.
Ja minul on: "Aga ... aga ... aga see ONGI ju point? See ONGI ju see, mida üks lugu peab tegema? Näitama tegelast keskkonnas tegutsemas?  Keegi krt ei ela ju suurelt maailma muutes, me elame elusid maailma sees, mitte maailma ümber tehes???"
Ja ma ei saa aru, mismoodi peab mõtlema, et lugu, milles maailma ümber ei tehta, poolikuna tunduks. Selline mõtlemine tundub mulle natuke õudne ja palju rumal ja iga kord, kui keegi jälle selle jutuga tuli (enam pole ammu tulnud, sest pole värskelt eriti midagi paberil ilmutanud, 2022 jaanuaris oli viimane lugu Vikerkaares), mul tuli nüri tapahimu peale.
Kuidas te NII ÜLDSE aru ei saa?! NII ÜLDSE?!

Minu lugu on tegelased. 
Sündmused on selleks, et tegelasi avada ja arendada. 
Ja ma ei saa, ei oska, ei taha teistmoodi kirjutada!

Oot, sellest on ikka aega möödas, kui mulle viimati öeldi, et teistmoodi oleks vaja. Nii et mida ma siin ... aaaa! 
Olgu, see oli selline umbsõnaline tagasiside, et võis üldse mitte minu pihta käia. 
Aga kui käis ja PÄRISELT ma olen selle isiku meelest laia silmaringi, isikupärase loomingulise käekirja ning suhteliselt tagasihoidliku karakterikujutusega kirjutaja, ma ei hakka rohkem isegi vaidlema. 

Lissalt ... haavavamalt oleks raske öelda.  
Nagu ... tegelased on ainus, millest ma hoolin üldse. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad. Olgu need pisiasjad loogilised - kui ei ole, ma hakkan tõmblema.
Kuid sündmused on olemas ainult selleks, et tegelasi näidata!