Verine kolmapäev

Jooksen mina hommikul rongi peale.
Ma jooksen sageli rongile, sest joosta on hea ja ma järjekindlalt olen veendunud, et kümnest minutist jaama jõudmiseks piisab heldelt (ja piisabki, aga vahel tuleb rong natuke varem ja siis spurdin).
Samal ajal sõin porgandit, sest hommikuti midagi süüa on ka tore.
Nutikamad võivad oletama hakata, mis edasi juhtus.
Nojah, lidun mina viimast sadat meetrit perrooni suunas, veendunud, et igatahes jõuan, kuna tuli on rongil veel punane (suhteliselt kindel märk, et saabus, jah, rong varem veidi). Ja kuna ma ei ole kuigi murelik, keskendunud ega pinguta väga, teen jooksmise ajal hooletult suu lahti ja hingan suu kaudu sisse.
Suus on mul näritud porgand.

Soovitan teil mitte kunagi niimoodi teha. Õhk haaras porgandikübemed kaasa ja transportis need ühe hooga sujuvalt mu hingetorru. Kuna mul oli veel 50 meetrit joosta, ei saanud ka köhima hakata, vaid surusin vastava refleksi alla, jõudsin trepini, ronisin vagunisse ja seadsin enda istuma.
Siis hakkasin köhima.
Mõningase läkastamise järel hakkas parem. Nuuskasin. Tundus, et vähemalt osad porgandiosakesed olid jõudnud kuskile ninaneelu kanti ja kõditasid seal.
Vaatasin aknast välja ja mõtlesin elu ning olemise kummastava ereduse üle. (Kui minul on praegu nii palju elu, mis siis teistele jääb? Kas universumi tasakaalu järgi jääb keegi teine ilma seepärast, et mul on sellisel hulgal? Mis saab, kui mul endal ka jälle vähem on, kas hakkab kahju ja kurb?)
Aevastasin.
Nuuskasin uuesti nina. Porgandiosakesed ei tundnud eemalduvat, nii et aevastasin veel korra ja nuuskasin ka.

Ilmselt sain selle viimase nuuske käigus vähemalt ühe porgandiosakese liikuma.
Kindlalt öelda ei tea, sest sellega kaasnes veresaun.
Õnneks taipasin vedela soojuse plahvatuse järgi kohe, mis toimub, ja hoidsin pabertaskurätti ninasõõrme ees, kuni kotist uusi otsisin. Aga seda, et taskurätt on uute ülesleidmise ajaks mingi niiske narts ja kui ma seda nihutan, et puhtaga asendada, purskub veri nagu purskkaevust, ma siiski oodata ei osanud. Pooleteise sekundiga olid verised mu püksid, põrand, mantel eest, mantli käeauk, jakk mantli all, parem käsi ja muidugi alumine pool nägu. (Hiljem, Selveri kempsus pesemas käies, selgus, et ka juuksetukk ja laup selle all, mis on päris muljetavaldav.)

Viivuks oli isegi nagu kiusatus mõnusalt paanikasse langeda, aga meenutasin endale, et õendustudeng, noblesse oblige, ja mida tehakse ninaverejooksu puhul. Mälestus oli selge, nii et heitsin pingile külili, pigistasin sõõrme kõvasti kinni ja pikutasin mõtlikult plastmassistmetel, kuni minu jaam kätte jõudis.
Seal ronisin rongist maha, kontrollisin, kas nina ikka veritseb - veritses, aga õnneks aeglasemalt - ja heitsin külili perroonil asuvale pingile.
15 minutit parmjat lamasklemist - ja tundus, et veri on turvaliselt pidama jäänud. Viskasin minema suure kuhja ilgeid verest läbi imbunud taskurätte, mis lekitasid poolhüübinud verelärakaid ka mu kinnastele, ning jalutasin tasakesi kooli poole, hoidudes liigsest tempost ja südametöö kiireks ajamisest.
Ühe tee äärde pargitud auto peeglist saadud info põhjal nühkisin hullema vere näolt, pärast seda pesin Selveri kempsus vere maha ka mantlilt, juustest ja kätelt.

Ja siis, saate aru, oli täiesti tavaline nõme koolipäev. Üks kontrolltöö, üks valehäire (jumalasta ehmatab ära, kui kuuled, et õppejõud on sind puudumiste ja nõrga õendusplaani pärast taga otsinud, isegi kui tegelt oled kõik toimunud kontrolltööd seni ära teinud B peale - see, et õigupoolest otsiti nimekaimu, esialgu saabuvast vastikust ärevusest väga ei päästnud, sest ma ju ei teadnud seda!), pikad venivad õhtuse loengu tunnid ja homse ettekande ettevalmistamine.

Ainus, mis elamust meenutab, on verised püksid.