Ma ei saa rohkem teha

Hästi ... korraga on üleni ja vaikselt rõõmus ning kaugussevaatavalt-sinakaslillalt-lumelangemishääletult kurb.
See nukrus, mille värvid on kuuvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas. 
Ma ikka veel ei oska seda tunnet seletada, juppeks lahti võtta, kõiki detaile näpuga näidata ja ära nimetada.
Ei ole masendus.
Ei ole rõhutus.
On mingi - maailma olekuga resigneerunult leppimine, kõik ongi nii hea, kui olla saab-tõdemus ning samas koos sellega põhjata kaastunne kõigi vastu, kel valus, hinges või muud moodi.

Kui mul ei ole, tahaks võtta kaissu viimase kui ühe, kel on, neid lohutada, teha pai ja leebelt naerda. Korraga helge ja samas kuuhämar tunne.
Teadmine, et mind ei jätku selleks.
Põhjatu vaikne kurbus seepärast.

Me saame teha vaid väga vähe, väga väikesed värgid siin maailmas, nagu oleme.
Jaa, maailm saab hakkama ka meieta, see on asja hea külg. Aga ma ju tahaksin, et kõigil oleks hea! Ja ma ei saa seda!

Tahtsin, ei saanud.
Olen natuke kehv sellega leppima. "Natuke" on täiesti aus - võtan end ja oma soove tohutult koomale, kui on tunne, et need riivavad teiste omi. Lihtsalt seal kuskil on piir, kust kitsamale pinnale ma enam ei mahu, kus tulevad tõelised tahtmised, millest taganema ei ole valmis.
Noh, ja nende tõeliste tahtmiste osas olen nigel ilmajäämisega leppima.
Tahtmine, et kõigil oleks hea, ei ole selline "võtsin ennast nii koomale kui sain, rohkem ei lähe", see on just vastupidine. "Olgu kõigil ometi ruumi, nii nagu mul praegu on!"
Ja kurbus, sest nii ei ole. Kunagi. Ei saagi olla: inimesed on nii nõmedad vahel, et "ela ja lase teistel elada" ei mahu paljudele pähe kui kõlbulik variant. Nad TAHAVADKI rohkem, endale eeliseid üle teiste.
Oh, maailm on nagu ta on. Ohh. Ja ma olen siin, et keskmised väärtused maailmas natuke üles viia vist.
Ilmselt nii on, ent see ei pea mulle meeldima. Tahaks, et kõigil oleks hea. KÕIGIL!

Mida ma saan teha? Et KÕIGIL oleks hea?!
Midagi.
Teen suitsu.
Kohvi ka ei saa teha, hapu maitse suus pole ikka kadunud, peamiselt otse pärast sööki on parem. Aga kui kohvi juua, koorega, on hape kohe tagasi ja kohv maitseb lame.
Paar korda on õnnestunud peaaegu terve kruus koorega kohvi enne nautides ära maitsta, kui see juhtub (mida, ma ikka üle päeva proovin!), ent nõupõhi on ALATI juba vale reaktsiooni maitsepungades tekitav.
Teisest kruusitäiest ei tasu rääkidagi.
Teil on ääretult põnev mu maohappe seisukorrast lugeda, onju? Maailm kohe parem ..!