Tõusin üles, panin hommikumantli selga

Poodlemine.
Ma ei saanud iial aru, miks see mõnedele inimestele meeldib. Sest olen terve elu - või noh, sestsaati, kui kaupa poodidesse rohkem tuli - käinud asju ostmas mitte nii, et kui meeldib, ostan ära, vaid "kui meeldib, jätan meelde, käin kõik kohad läbi, et leida parimat hinna-kvaliteedi suhet ja ostan mitte selle, mis enim meeldib, vaid siiski kõige mõistlikuma valiku".

Nii, et miski meeldib, selle ma võtan, olen aint varateismelisena pärast kooli (isa andis mulle üksvahe tõhusalt taskuraha) või hiljem täisinimesena kaltsukas teinud. Siis ka ainult juhul, kui mul palju raha on. Noh, suhteliselt, enda kohta palju =)

Aga nüüd, pärast Rongi, ma lihtsalt ei jaksa niimoodi poes käia, et vaatan kõik üle ja valin mõistlikuima välja.
Täna käisime Poeglapsele suures kaubanduskeskuses saapaid ostmas. Esimeses poes polnud midagi lahedat, teises oli lausa mitu paari mõnusaid ja ilusaid. Poeglaps valis lahedaima värvi välja, oigas neid proovides vaimustusest, kui mõnusad need on, ma ostsin ära ja kõik.
Mulle tegi ka rõõmu meie järgmine dialoog:
Poeg: Kas need on naiste saapad?
Mina: No kui nad sinu jalas on, siis pole.
Poeg: Nojah.
Rohkem see teema polnud.
Väsisin ikkagi maani ära. Meil oli veel kahes muu-asja-poes plaanis käia ning seal olin juba faasis "andke mulle midagi, ikka parem, kui ei midagi".

Lõpuks oli tarvis Babybacki sööma minna, sest selle pingutuse järel pidi ju midagi toredat ka tulema - aga kuivõrd toitu tuli oodata 45 minutit, ei osutunud seegi lõõgastavaks, vaid pingeliseks kogemuseks.
Kuigi söögikraam OLI päris hea. Mu Poeglaps on täiega ebatüüpiline laps - parim toit talle väljas süües on salat. Talle nii meeldivad värsked rohelised lehed, natuke tomatit, redist, hiina kapsast ning siis mingi liha või krevetid salati sees on talle parim. Kostab ainult müügimist ja taldrik on tühi ajaliselt umbes kolm korda kiiremini, kui mina väga näljasena samasuurt portsjonit sööksin.
Valikut, mida tellida, teeb ta meetodil "Aga kui palju seal värsket rohelist on?"
Ainult magustoidu ja kohvi osas on leebe ja ei nõua rohelist juurde.

Aga no 45 krdi minutit istuda ja oodata, last lõbustada, kuna meie mõlema tühjad kõhud lähevad aina tühjemaks, ja midagi muud planeerida ka ei saa, sest pole teada, millal söök tuleb!? Poole tunni ootamise järel sõime ära kaubanduskeskusest kaasa ostetud glasuursõõrikud, sest NÄLG.
Pärast läksime veel koju. Sõitsin rongis, silmad kinni, ja piletimüüjale ajasin suht segast juttu. Õnneks tal polnud midagi muud vaja teadagi kui me sihtkohta, sooduskaardid olid nagunii nähtaval.
Esimesed kolm tundi kodus kadusid täiesti märkamatult, omast arust magasin ainult natuke.

Aga see, et ostad uue asja ära, kui miski meeldib, mitte ei vali kümne poe läbivaatamise järel parimat hinna-kvaliteedi suhet, oli mulle teadvustatuna uudne kogemus. Sedasi olen seni kasutamata riide- ja jalanõukraamist peamiselt sokke ning aluspükse ostnud - või siis internetist tellinud. Isegi peale rongi.

Olgu, kui sul raha on ja sa ära ei väsi, võib selles "tahan-võtan" teatud veetlust tõesti leida.

Tavainimene kirjutas sotsiopaatiast ja psühhopaatiast.
Tegelt see asi pole nii lihtne, selge ja ühene. Eri aegadel on eri moodi nimetatud samu asju, on olnud "need on üks ja sama", on olnud "väikesed erinevused siin on otsustavad üldpildis" ja kuna mina rääkisin aint "joontest", võivadki need "jooned" olla ükskõik kumma omad, pole vahet, kas võtta sotsiopaatiat ja psühhopaatiat ühe ja sama või veidi erinevate nähtustena.
Phmt mul on "poteito-potaato" sel teemal. Kuigi olen neist viimasel ajal kõriauguni rääkinud. Kuidagi samas ikka kripeldab siiski, et kui juba rääkida, võiks vähemalt teada, millest rääkida, eks ole.
Paraku - see ei ole selge asi. Kindlasti ON mingi hetkel kehtiv teaduslike terminite jaotus, aga milline just, pohhui pole v?
Samas meenub oma jama terminiga "inhibiitor" ja serotoniini ning endorfiinide segadus =)
No ma ei tea. Praegu vist arusaamist ei takista siiski?

Olen liiga väsinud, et mul meelde tuleks, millest üldse postitust kirjutama asudes rääkima tahtsin hakata. Kurat. No las jääb siis täna selline "tõusin üles, panin hommikumantli selga ja sussid jalga, tegin kohvi"-värk.