Eile olin selline - migreenihoog+migreeniravum=üleüldine meeletu nõrkus ja tuikumine. Aga no nii palju parem kui valu, onju. Võin olla küll pehme nagu mannapuder, kui vähemalt ei valuta, tänan.
Ja no Peaches oli nii tore ja esineja enne teda oli ka tore. Kuna ma hoiatuse peale "seal on külm" olin villases kleidis ja seal all olnud maikas, tantsisin nii, et pugesin kleidist kuni vööni välja ning lasin tal kuskil allpool rippuda kui seelikul.
Seal ei olnud külm, kõik muutub aja jooksul, mõnda kohta näiteks hakatakse kütma.
Ja nii hea oli! Oo-kui-lahe! Ega ma eriti palju oodanud, sest ei tahtnud pettuda, ja siis keha lihtsalt hakkas liikuma muusika saatel. Keerutasin puusi tagapool, sest selgelt vajasin rohkem ruumi oma vehkivate käte jaoks, kui ees oli. Mul oli nii hea! Ainus asi, mis selgelt ütles, et hei! ajukahjustus! oli, et ajuti tantsisin suletud silmil - kõrvad olid niigi sissetulevast infost õnnelikud, lisaks veel vaadata ... Ei, Peachest vaatasin, tema otse laval tehtud kostüümivahetused, nii et vahepeal oli üsna alasti, tema ilmed, tema publiku kätel laulmine ja tantsuinimesed olid vaatamist väärt.
Aga mehe ajal enne teda olin küll pool aega pime, sest no lihtsalt - ma ei jaksa vaadata mingeid videovärke seinal, kui samal ajal nii tantsitavat muusikat mängitakse!
Pean ebatõenäoliseks, et sain migreeni selle kogemuse pealt. Ent paraku - ööbisin emakodus, sest Pealinnas see tundub jätkuvalt parim koht magamiseks, pealegi elab seal mu tütar, kel on parajasti koolivaheaeg ja värki.
Unenäod viitasid üsna selgelt, et võisin ju mitte ema ega boonusisa reaalselt nähagi, aga mu teadvuses olid nad väga kohal.
No ja siis migreen. Iu.
Pärilikkus on mulle ja Poeglapsele ikka jõhkra kingituse teinud. Tütarlapse peavalud tulevad ainult siis, kui ta liiga vähe maganud on (tema sõnul) ning ei ole eriti hullud - ma loodan, et on teist tüve seega.
Mitte et minu omad poleks selgelt emotsionaalse pingega seotud.
Mõtlen hoolitsust üles näitavate inimeste peale oma elus.
Tütarlapse isa (muahhh!). Üldse see perekond, sealt ikka tuleb lahkust, sõbralikkust ja hoolitsust. Mu ainuke vana sõber, mu uus sõber (täielik lemmik) ... AAAA, ja see endisaegne härrasmehelik viisakus mõne isase puhul ka, kus mulle avatakse uks ja pakutakse istet. Seal on muidugi oluline vahe, kas on hoolitsus (harva) või viisakus. Vahet näen seal, et kui inimene laseb mul muidu raskeid asju teha, aga arvab, et mantlit võiks selga aidata, on ta lihtsalt lollakas.
Kusjuures vahel mu lapsed ka toovad mulle küsimata kohvi või teevad pai. Nagu. Minu lapsed!
Mu isa ka, vähemalt veidi. Nojah, aga tegelikult võiks siis emale ka punkte anda, lõpuks on ta mind vähemalt korra eriliselt kehva ilmaga autoga koju viinud, et ma ühistranspordiga ei peaks minema, mulle kohvi voodisse toonud, kuigi mul üldsegi polnud sünnipäev ning kui ma haiglas teadvusetu olin, oli kumbki vanem suht stabiilselt mu kõrval.
Olgu, vanemad saavad natuke punkte, sest ega nad mingid koletised ju ole.
Aga põhimõtteliselt - jaaaaa.
Ma lihtsalt ei suudagi omaks võtta, et keegi võiks minu eest hoolitseda. Ise, nii et ma ei küsi ka, lihtsalt. Kui seda tehakse, siis mul ongi see ootamatu hea tunne, mis ootamatu hea puhul maailmalt tuleb: oi, keegi saatis mulle kohviraha või sain postiga tulnud sünnipäevakingi! Või juhtus täiesti ootamatult, et mu esikule lihtsalt pandi ükspäev uus põrand või et sain sõja- ja katastroofimeditsiinis arvestuse teistest eraldi ja päev varem tehtud.
Sest ma olen elu jooksul vääramatu tõena selgeks saanud, et inimesed ei hoolitse mu eest. Ja kui hoolitsevad, on vaimustus ja uskumatus.
Aga seal on muidugi see nurk, et kui hoolitsevad küsimata, on vaimustus, aga kui ma küsin, siis väga loeb, kellelt. Neilt, kes ise nagu ei mõtlegi, teevad kohe, mida soovin, ei taha küsida, sest jee ma jaksan vastutada nende heaolu eest. Valvata, et liiga palju ei küsiks, et teine end ära ei rebestaks ...
Ma KÜSIN ainult neilt, keda pean võimeliseks ka "ei" ütlema.
Ikka veel, hoolimata abipalumise õppimise kampaaniast oma elus.
Panen veel ühe Peachese laulu ka. Sest nii tore oli!
Silmad kinni tantsida on mitte-esinedes ju täiesti loogiline! Lisaks sellele, et kinnisilmi jääb rohkem pead, mida keha liigutamisele ja muusikale kulutada, on niimoodi ka sootuks hõlpsam ignoreerida kõiki võimalikke ymbritsevaid inimesi ja nende potentsiaalseid arvamusi. (Yldiselt need inimesed on ju võõrad ja nende arvamusi on täiesti lubatud ignoreerida, aga mina nt ei suuda, kui ma neid näen.)
VastaKustutaOi, mina suudan =) Tegelt on mul kohe hea meel, kui midagi arvatakse =)
VastaKustutaLoogika on lihtne: kui ma neile meeldin, miks põdeda?
Kui ma neile ei meeldi, pole minu inimesed, mõelgu mis tahavad, pole minu mure.
Mul ei ole kerge tantsida mitte nii, et keegi ei vaata, vaid asja lihtsustab kõvasti tunne, et kõik vaatavad =P