Mälestused (vist peamiselt)

Kas Kate Atkinson on mu lemmikkirjanik?
Igatahes. Lihtsalt ta jagab esikohta veel kümnekonnaga. Aga ta on nii hea. Kirjutab nii, nagu mina tahaksin seda teha - kuidagi sujuvalt, pingutuseta, ja samas näidates oma muigava targa pilguga elu, nagu ta on: samad asjad on võrdselt traagilised ja koomilised, mõlemat palju ja palju.
Valu on valus - mis ei muuda, et lapse surm, sest arsti auto jäi teel mutta kinni, on jabur. 
Eriti kuna raamat on kirjutatud niimoodi, et tead kindlalt: arst oleks selle lapse päästnud. Kuigi ta on üsna ebasümpaatne inimene ja hindab marineeritud juurvilju kõrgemalt, kui mõnd järekordset tüütut patsienti.

Ehk siis: ma hakkasin taas lugema. Juba loetud raamatut, sest mul on kindlam tunne nii: tean ette, et ei pettu. 

Üldiselt on mul tunne, nagu oleks mulle elu tagasi antud. Tulin Selverist üle äsja niidetud niidu ja maailm lõhnas. 
Mõtlesin heinamaadele, kus ma pärast koristamist kõndinud olen, samamoodi künklik pind jalge all ja heinalõhn, õhtused linnuhääled hilissuvisel ööhakul, ja mäletasin korraga, kuidas ma küünis heintes magasin ja kui pehme oli lehma lüpstes lehma nibu. Meenus ka, kuidas pärast saadeti mulle abi eest heinateol karp kiisuga komme - neid, mille nimi nüüdsel ajal on vist: "Koorepumeti komvekid".
Nüüd ma neid eriti ei fänna, aga tollal ... Ooh, parim asi üldse!
Mõtlesin ka, kuidas nädal-paar tagasi oleks mulle vbla isegi kõik see meelde tulnud, aga mitte rõõmu ja nostalgiaga, vaid "nojah, nii oli". Depressiooniga ei kao ära võime näha taevast, tunda tuult, kuulda hääli - kaob lihtsalt ära võime tunda rõõmu ja heldimust. Jääb: "Ma vist peaksin seda nautima. Aga ei naudi. Ohjah."

Olen igasuguseid vanakooli asju kogenud: näinud, kuidas piim peale lüpsmist kaevu jahutusse lastakse ja vikatika tehtud heina küünis kinni tallanud, lammastele leiba andnud, peenrast supirohelist, porgandit ja kurke toonud, kanamune korjanud ja kurja kukke kartnud, lüpsisooja piima joomisest ja kangaspuudele pandud maavillase lõnga kerassekerimisest rääkimata. Jajah, kui mina alles laps olin, mängisin ma talvel (ühel konkreetsel talvel, kui me tegime sellise vea, et läksime talvevaheajal maale) laua all, kus seinad härmas kütmisest hoolimata, pissisin sellisesse keraamilisse pissipotti, nagu nüüd vahel filmides näha, ja mu väike vend magas väga ilusa kummuti alumises sahtlis. 

See oli välja tõmmatud, loomulikult. 

ATHkatel olevat kehv mälu. Mina panen oma hiilgava mälu selle arvele, et autist olen ma siiski ennekõike. 

Ma mäletan isegi, et mu väikevenna silmalaugudel olid kerged kurenokajäljed, nii et kui tal silmad kinni olid, olid laud ikkagi veidi tumedad. Mitte punased, vaid pisut sinakad. 
Ta oli väga ilus beebi suurte tumedate silmadega. 
Omal moel mäletan teda väikesena teravamalt kui oma lapsi. Segadus ja hämming, teadmatus, kuidas suhtuda ja mis värk on, olid temaga suured. Aga oma lastega olin ma unistuste emme, kes armus lapsesse juba siis, kui ta kõhus oli, ja edasi vaimustus ainult kasvas. 
Mul ei olnud sünnitusjärgset depressiooni kummagagi. 
Mul oli sünnitusjärgne eufooria: ma võinuks taskunoaga draakoni tappa, kui vaja. Ma suutsin kõike. 

Kuivõrd ma olen mälestuste real ja see lugu tuli meelde, emadusteema oli ka just üleval ning mul on pealegi natuke meh olla vananev naine ja see lugu meenutab, et täiskasvanud naine olla ei ole mitte paha ... vaadake jälle!
Jeh, kuulasin ise ka kolm korda järjest.

Jah, ma suudan isegi muusikat kuulata, ilma et see häirima hakkaks!