neljapäev, 31. august 2023

Jaksame - oot, kui palju jaksata on normaalne?

Toit on nii hea, et nüüd ma lihtsalt söön kogu aeg. 
Puder banaaniga? Imeline, aina söön.
Võileib odava brie'ga? Imeline, aina söön. 
Makaronidest oa-hakklihakastmega või õunakoogist rääkimata. Nii hea! Ja kui kõht on liiga täis, et midagi tõsist võtta, siis mõni õun või kollane ploom ikka läheb.
Süüa on nii tore. Emake maa küll. Nauding on tagasi, oh ja ah.

Kuidas ma nii kaua ilma sain? 
Jestas, vaene mina. No tõesti. 
Praegu kaifin täiega keharaskuse survet käsivarrel ja omakorda selle survet madratsil. Kassikarva pehmust, kui ta tuleb vastu mu teki alt väljas jalga magama. Vabandust, aga puuksu on ka hea lasta. Nagu ... kõik on nii mõnus ja hea! 

Ainult homme algab kool. 
Vat nii eufoorias ma ka ei ole, et see väga halb uudis ei oleks. 
Jah, ma suhtun ikka sügava eelarvamusega isikutesse, kellele kool meeldis. Tõsi, mu varasem seisukoht - kui sulle kool meeldis, on sinuga midagi viltu - on andnud ruumi süngele tõdemusele, et kui sulle kool meeldis, ilmselt ei ole sinuga kõik need asjad viltu, mis minuga. Sa oled tõenäoliselt neurotüüpiline päikesekiir. Ja ei saagi must aru saama. Me elame täiesti erinevates maailmades. 
Niipea, kui ma koolist kasvõi MÕTLEN, mul on kohe tunne, et elamine on ikka pingutus ja kannatus ja miks ma pean.
Sest ma jälestasin kooli, ent kooliskäimise tegi natuke talutavamaks usk, et see pole igavene ja pärast läheb paremaks. 
Aga nüüd ma tean, et paremaksminek on ajutine ja sama ahastus valgub ka hiljem peale. Mingit pääseteed ei ole, kuniks elu, seniks valu. 
Brr. Kool. Ja inimesed RÕÕMUSTAVAD kooli alguse üle, oh need puhtad vihikud ja suled ... 
Me elame nii erinevates maailmades ...

Aga mu lapsed ka jälestavad/jälestasid kooli, nii et nendega elame vähemalt sarnastes.

Mõtlen, et võibolla ... võibolla on suur erinevus veel seal, kus koristamine, kokkamine, tehniline täpsus jms ei ole mitte erihuvid, mille alla oled valmis panustama, vaid Teistel Inimestel on nii palju jaksu üle, et need asjad hakkavad tähtsad olema?
No et sama teema - energiaülejääk - on kooliga ka. Teised inimesed saavadki elada elu ja kool on selle elu sees lihtsalt üks asi, mida teha. Mitte et kool on kogu elu, kui sa koolis käid, see võtabki kõik enda alla.
Vahel teed teisi asju ka, kooli kõrvalt, aga ega see kergelt käi ja ega tihti ei jaksagi. 
On inimesed, kellel on jaksu ja sära kooli kõrvalt veel asju teha, ja on inimesi, kellest kool imeb välja kõik, mis on, ja tahab rohkem-rohkem-rohkem. Ja inimesi, kellel on energiat üle, on ROHKEM, kui neid, kel puudu.
Hämmastav ...

Ok, inspiratsiooni ideeks sain jälle Katariina blogist. Neist, kellega ma vahel üldse nõus ei ole, on ta üks mu tihemini jälgitavaid, ja ta kirjutas, kuidas ta kogemata poest varastas ja järgmisel päeval tõttas arvet tasuma. 
Nüüd, ma ei rõhuta, et minu arust on varastamine pisikene patt ja ma olen ise poest täiesti teadlikult varastanud noores põlves mitu korda. See on möödas, nüüd olen 20 aastat vähemalt korralik kodanik olnud jne. Aga elu sees - tõesti mitte mingis maailmas, ei viitsiks ma ainult selle pärast poodi minna, et ära tasuda mingi kogemata kotti jäänud asi. Sest see on raske! Mul ei ole mitte mingit vajadust oma elu mingi pisiasja nimel veel raskemaks teha. Poeomanik ei lähe seepärast pankrotti, et ma paki tortillasid korvi unustasin. Ammu on möödas ka ajad, kus poetöötajate taskust võeti raha ära, et vargused kinni maksta. 
See oli lihtsalt õnnetus, keegi ei tahtnud paha, juhtub.
Elan edasi, selle peale rohkem mõtlemata.
Aga kui inimestel on energiat üle, nad hoolivad sellistest asjadest?

Ükskord - sellest on oma aasta möödas - vihastasin fb-s hirmsasti. Sest ma kirjutasin sinna, millise geniaalse nõksu ma avastasin, kuidas on vaimselt ja füüsiliselt kergem borši teha (tee oma tavaline supp, lisa sorts äädikat ja pakk riivitud keedupeeti) ja siis üks mu kontaktidest kirjeldas vastusena mingit effing poolteist tosinat eri sammu sisaldavat viisi Õigesti Borsi Teha. Teate küll, alates õiget sorti koodi valimisest turul lõpetades mingite värkide võis pruunistamiseni ning peaaegu valmis supile lisamiseni, ja mul hakkas kolju aurama. Nagu ... kas sa päriselt arvad, et kui minu arust on niigi vingelt suppi tehtud, kui ma raguust puljongi keedan, kontidelt liha lahti harutan ja siis sinna puljongisse tükeldatud köögiviljad viskan, et ma millegipärast jaksan veel ja veel ja veel asju teha? Lõpus tuli kõigele veel üks-kaks küünt purustatud küüslauku lisada (minu seisukoht: seda on 4-5 liitri supi kohta nii krdi vähe, et küüslauguga sehkendamine ei tasu vaeva) ja ma sain mentaalsed krambid. Kurat, minu eesmärk elus ei ole asju teha nagu mingid vanavanavanaemad, külmad käed ja külm või, 2 tilka äädikat, 3 tera vürtsi ... Minu eesmärk on teha kõike nii lihtsalt kui võimalik ja hoida pingutuse ja saadava naudingu kaalukausid nii, et minimaalse pingutuse eest maksimaalse naudingu saaks. Ma TÕESTI ei jaksa nühveldada asjade kallal, mis annavad natuke naudingut, aga võtavad palju pingutust. 

Mul on siiakolimisest saati vedelenud nurgas roostes käsisaag, sest ma ei ole suutnud välja mõelda, kuhu see panna, aga ära visata nagu ka ei taha - kui majapidamisse juba saag on sattunud, las ta olla - äkki läheb vaja. Pealegi on ta üsna maaliline - õudusfilmi sobiva "ja sellega nüsime su käe maha!"-olekuga.
Teises toanurgas on samas ajast ja samadel põhjustel õng. Kuigi õng ei näe üldse hea välja, täiesti suvakas. 
Mul on lauanurgal vähemalt aasta hunnikus riided, mis olid kunagi liiga mustad, et kappi panna, liiga puhtad, et pessu panna, ja mida ma samas pole vahepeal kanda tahtnud. Pole piisavalt ilusad =P
Mõtlemine, mida muud nendega teha, kui lasta seista seal, kus on, nõuab rohkem, kui tulemus tulu toob. Seisavad edasi. Kirjutasin läbi, tõin teadvusesse, aga ei, ikka ei tundu, et nendega tegelemine mingit tulu tooks. Las nad olla. Kunagi tuleb idee, siis teengi.

Ma teen asju, kui need on minu meelest tähtsad, aga vaatan väga-väga kuidas saaks energiat kokku hoida. Ei kuluta millegi peale ülearu. Üks tee, parem mitte kaks, vaid kolm asja. Minna poodi, et maksta asja eest, mida ma ei tahtnudki ja mis kogemata kaasa sattus? Nagu ... kui ma nagunii sinna poodi läheksin, mul oleks üle aega, mul oleks oleks üle raha ja ma tunneksin end vaba ja innukana töötajat otsima ja talle seletama, et siuke asi juhtus, las ma maksan teile, VÕIBOLLA ma viitsiksin. Aga spetsiaalselt sinna arvet maksma minna ... 
Ja ta kirjutas ka, kuidas talle mingid ilmselged spämmarid kirjutavad ja ta "igavusest vastab". 
Nagu ... nagu ... mis krdi maailm see oleb?! Kus inimesel on lihtsalt nii palju energiat, et suhelda võõraste, väga tõenäoliselt ebameeldivate inimestega??? Mul ei ole jaksu isegi omade kümme aastat sõbrasuhetega kinnitatud inimestega suhtlemiseks! Aga äkki ta ei tahagi, kaks korda pole kokku saanud, kuigi plaan oli, äkki ma tema kurvale teemale reageerisin tookord halvasti, äkki tal on mingi mure ja ta ei taha mind koormata ... kergem on mitte suhelda.
Ja siis on teine inimene, pealtnäha üsna sarnane, kel on igav ja lihtsalt hakkab suhtlema võõra halva inimesega. Nagu ... 
Teine maailm. Taiesti teine maailm. 
Ühest küljest: selgelt ma olen puudega, SELGELT ma tunnetan maailma hoopis teismoodi. 
Teisalt: aga minu meelest see ei ole rongipuue. See on lapsest - sünnist? - saati minuga olnud. Või noh - kas see pole üldinimlik? Inimene lihtsalt ei teegi asju, mis ei anna tagasi rohkem kui sisse läheb. Ja minul ei ole energiat paljude asjade jaoks, mida normaalseks peetakse, sest mulle ei anna plekitu peegel või purudeta laud eriti midagi tagasi. Kõik, mida see annab, on: ""teise pilguga" vaadates on okei."
Phmt sama, mis külaliste tulekuks koristada, ainult mul on need külalised pea sees. Kujuteldavad. "Nii on suht viisakas, ainult erilised mölakad viriseksid, kui külla tuleksid."
Aga see ei ole ainult koristamisteema. See on suhtlemisteema. See on söögitegemisteema. See on poeskäimisteema (hind ja kvaliteet balansis). See on trennitegmisteema. See on kogu elu. 
ATH teema? 

Krt, kõht on JÄLLE tühi. Aeg järgmiseks juustuvõileivaks.

26 kommentaari:

  1. Selle jõuvarude hindamise jutule kirjutan 2 käega alla. Kas pingutusest saadav tulu v nauding yletab seda pingutust või mitte. Jah!!!
    Mulle meeldis koolis väga.
    Ma nautisin koolis olemist.
    Soe tuba, lõuna ajal anti syya, ja keegi ei yritanud sind pildituks peksta. Mis iganes seal koolis ka toimus, see oli tõeline puhkus ja rõõm. 1. september on seetõttu minu jaoks tänase päevani ilus ja melanhoolselt rõõmus pidupäev. (Trolliirvel vasakule ära)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olgu, sa oled nii erandliku elukäiguga (mitte maailmas, vaid minu jaoks tuttavate, ükskõik kas läbi neti või otse, seas), et oled ausalt imelikuna vastu võetud sellest hoolimata, et koolis meeldis.

      Kustuta
    2. Awwww.
      Ja mul ei ole yldse piinlik selle juures 😀😃

      Kustuta
  2. Aga jah: selles postituses kirjeldatu pärast ma ei usugi teraapiatesse. Mida terapeut mulle öelda saaks? Naudi ikka toidu maitset, toit on ju hea? Einoh, sa ei peagi jõudma nagu teised inimesed, jõuad nagu jõuad (ei, ma ise ei ole seda endale 700 korda öelnud, mkmm)? Elu on ju tore, sulle ainult tundub, et ei ole, sest ema ei hellitanud sind piisavalt?
    FAKK JUU, elu võib tore olla, aga MINUL ei ole tore!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Või noh, muuhulgas ka siis kirjutatu pärast =P Neid asju on ikka veel, alustades sellest, et ükski proovitud terapeutidest ei ole mind aidanud.

      Kustuta
  3. kas see, mis praegu aitab, on see uus AD - flukso.... mis iganes ta nüüd oligi?

    VastaKustuta
  4. On asju, mille vastu teraapia võib väga hästi aidata ja on asju, mida ei ole (psühho)teraapiaga võimalik parandada. Sul paistab olevat see teine variant, enesetunnet heaks rääkida ei ole võimalik, vaid tuleb olemasolev räige keemiline tasakaalutus keemiliselt tasakaalustada. Seda teraapiaga parandada oleks nagu diabeetikul paluda mõtlemise abil insuliini juurde toota. Ma ärritun iga kord, kui keegi juhmakas küsib, kas ma ikka pean ATH rohtusid iga päev võtma, et mõtle, sa ju ei tea, kuidas need aastatepikku mõjuvad ja äkki oled vanast peast haige sellepärast? Kurat võtaks, mul oleks PRAEGU ilma nende rohtudeta nii halb olla, et ma ei tahagi üldse vanaks elada ega üldse elada! Eriti õudne oli, kui mu ATH-ga tütar juhtus miski perearsti abiarsti juurde, kes kõigepealt ütles, et sellist diagnoosi pole olemas. Siis ütles, et mitte keegi ei tohiks neid rohtusid mitte kunagi võtta. Ja lõpuks seletas, et kõiki hädasid saab korda nii, et tuleb 4x päevas süüa, korralikult magada ja trenni teha. Kõik. Sellist tegelast tahaks kohe karguga peksta, sellise vanaaegse raske puukarguga. Võtaks oma ATH-katest sõbrad appi ja.

    Aga ma väga loodan, et mõne teema puhul teraapia ikkagi aitab. Vähemalt mind. Ravimid mul on, need toimivad, aga midagi on ikka puudu või valesti. Mul nimelt on kahjulik ja tugevalt kinnistunud harjumus ennast katki mõelda. Ma olen püüdnud aastakümneid enda mõtteid jälgida ja suunata, aga ma ei ole omapead suutnud neid automaatseid sissetallatud radu ära muuta. Nii kui mul mingi füüsiline ebamugavus tekib (väsimus, valu jms), on tavaline, et ma hakkan mingit ennastlammutavat negatiivset mõttelõnga kerima. Ja ise ei saa tihtipeale enne aru, enne kui juba emotsionaalselt väga halb on olla. Vahel ei pea füüsilist halbolu olemagi, lihtsalt keegi ütleb mingi päästiklause ja ma "lähen käima". Saaks need sundmõtted kuidagi ära, oleks päris hästi. Seda, et teraapiast võiks abi olla, saan ma aru sellest, et peale head vestlust hea sõbraga on mul tihtipeale oluliselt parem olla ja sundmõtted käivad palju vähem pinda. Ainult et üksikutest vestlustest sõpradega jääb väheks, oleks vaja süstemaatilist ja pikaajalisemat lähenemist. Omapead ma ei suuda ennast nii palju jälgida, kõrvalseisja abi on tarvis. Füsioteraapiaga oli sama lugu - ma sain oma õlakõõluse korda peale pikka vindumist alles siis, kui hakkasin igal nädalal korralikult füsioterapeudi juures käima, kes olukorra iga kord uuesti kaardistas, uued ülesanded andis. Ilma nende käikudeta ma ei oleks suutnud järjepidevalt mitu kuud jutti kolm korda päevas harjutusi teha ja ei suudaks arvatavasti oma parema käega putrugi suu juurde tõsta, praegu ma aga saen puuskulptuure.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No mul puudub kalduvus end nurka mõelda, mu mõtted on ammu nii tervislikuks timmitud kui saab (ma olen väga ratsionaalne ses osas. Kui mõte teeb mind õnnetumaks, ma ei mõtle seda, sest kes saab õnnelikumaks sellest, et minul on halb? Mitte keegi, aint minul on halvem? On puhas endakahjustamine siis seda halba enesetunnet tekitavat mõtet mõelda, eip, mõtlen teisi asju) ja terapeudid suudavad öelda aint lamedusi, millele ma olen ammu mõelnud, aga mis ei ole otseselt kasulikud. Kiita mu visadust iga päev natuke kirjutada ja arutada lapsepõlves tekkinud hellitamise ja kaitsud olemise puudujääkide üle. Mis mulle ütles aint seda, et nojah, see läks sitasti küll. Aga asjade parandamiseks ei antud ühtegi soovitust.
      (Mida aeg edasi, seda verisem olen selle terapeudi peale, kelle juures 2 aastat käisin - nii loll ei tohiks inimene olla, et minu peal mingeid koolis õpitud lamedusi kasutada üritab ja siis =O teha, kui need täiesti mõttetuks osutuvad!!!!!)

      Kustuta
  5. Aga kool - noh, sõltub koolist. Tavakool oli üsna jäle koht, sellest ma küll puudust ei tunne. Aga Tartu Kunstikool oli tore koht, seal olid kõik alates õpetajatest samasugused ullikesed. Kunstikas oli kõige muu kogetuga võrreldes oaas ja kunstika 1. septembreid ma ei jälestanud. Ja nüüd lähen ka ise uuesti õppima - kutsekasse sessiooniõppesse keraamikat. Sest ma tahan, mind huvitab ning õppekava sisaldas üllatavalt palju kõike seda, mida ma tahan ning ainult pisikese murdosakese seda, mis tuleb lihtsalt kuidagi ära teha. Ootan kooli :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No Tervishoiukõrgkool polnud jah nii jube kui keskkool. Ja ülikooliga (Tartu Ülikool, seal ma olen ka käinud) oli mul raske, sest ma ei teadnud reegleid, aga ideeliselt vähemalt esialgu oli elevus.
      Ütleme, ma saan nagu natuke aru sellest, et kui õppida konkreetseid asju, on natuke põnev. Aga tõsi on ka, et ma olen aru saanud, et õppida konkreetseid asju on oskamisele palju vähem kasulik, kui hakata neid lihtsalt tegema ja siis vahepeal annab keegi juba tükk aega seda tööd teinu nõu, kuidas parem oleks. Ehk võttes õenduse näiteks: enamik koolitunde oleks võinud olemata olla, mõned praktikumid aint, ma õppisin reaalselt vähemalt kümme korda rohkem praktikatel.

      Kustuta
    2. Meil vist hakkabki olema suuremalt osalt praktiline õpe ja teoreetilist jahu vähem. Kui see nii ei oleks, siis ma sinna õppima ei läheks. Mul ju on juba nii palju kogemust isetegemisest, et ma tean, mis kohtade peal mul on suured puudujäägid ja mida ma tahan rohkem teada ja paremini osata. Näiteks potikedraga töötamisel on ülioluline, et oleks keegi kõrval, kes oskaks näpuga näidata, mida ma täpselt valesti teen, et asi välja ei tule. Ma väga loodan, et seal on tasakaal vähemalt samasugune, nagu kunstikoolis oli - suurem osa tegevust paberitega, pliiatsitega, värvidega, saviga, nahaga jms praktiline ja õpetaja lihtsalt kõrval seismas ja hetkel töös olevat asja lahti seletamas.

      Kustuta
  6. tore lugeda, et sul on parem ja naudingud tagasi. mulle tundus kool ka eelteismelisena suht nõme koht, sest mul oli kodus ka pingeline, vanemad ei saanud läbi jne. eks ma käitusin ilmselt teisiti, see hakkas teistele silma ja edasist võis ette kujutada. togida ma end ei lasknud ja üsna tihti tuli ette intsidente, kus asjad füüsiliseks kippusid minema :) õppisin enda eest seisma ja see on mind ka edaspidi aidanud. õnneks kestis see jama paar aastat ja siis möödus, kooli ma ei mõelnudki vahetada. samuti pole mul mingit kibestumist mind narrinud inimeste vastu, asi toimuski vorst-vorsti vastu. mis puutub energia kulutamisse, siis kaldun ise arvama, et see sõltub, mida inimene ise oluliseks peab ja selle juured on ka kusagil lapsepõlves või varasemas ilmselt. mõnikord tundub kohutavalt oluline midagi endale ja teistele tõestada ning pärast avastad kui tühine see tegelikult oli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tähh =)
      Aga sa vist lugesid teemast veits mööda energia asjus - point ei ole kellelegi midagi tõestada, point on, et lihtsalt koolis käimine, midagi erilist tegemata, võtab nii läbi, et midagi muud ei suuda teha. Phmt ma tegin küll nii palju poppi, kui vähegi andis, viisin endale trepikotta lifti selja taha magamiskoti ja raamatud, magasin ja lugesin seal, kuni korter tühjaks jäi ja ma sain tagasi minna, aga ikka olin kogu aeg surmväsinud. Lihtsalt kool ise kurnas lõpuni läbi, iga päev tuli kohtata palju inimesi, iga päev taheti mult midagi saada ka veel (nt vene keeles loo jutustamist ja mateülesannete tegemist) ja ma lihtsalt elasin konstantses kurnatusseisundis.
      See ei läinud üle muidu kui suvevaheajal, siis jõudsin end välja puhata. Aga kaks nädalat koolis ja polnud vahet. Jälle surmväsimus. Lühikesed vaheajad ei päästnud ka, need olid liiga lühikesed, et üldse mõigata.

      Kustuta
    2. mõtlesin tegelikult Katariina teemat, ei selgitanud. et kui tema jaoks oli ülitähtis see kogemata võetud asi tagastada ja selle peale energiat kulutada :) mina ka poleks viitsinud sinna seletama minna, ei tundu tõesti oluline.

      Kustuta
  7. Selle vanavanavana...emade moodi toimetamiste ülistamise puhul olen hakanud küsima, kui varmalt need vana(d)emad tänaoäevaste võimaluste juures hoopis teistmoodi neid igapäevaseid asju teinud oleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Neil oli mingi värk sellega, et mõisates pidi tegema JUST NII, prouad tahtsid JUST NII, ja siis osad tegid kodustele ka JUST NII, sest ega meie siis kehvemad inimesed ei ole. Meil peab ka kõik "nagu peab" olema, kui see vähegi võimalik on.

      Kustuta
    2. See suhtlemise ja energia asi: kui sinul inimestega suhtlemine võtab energiat, siis on inimesi, kellele suhtlemine annab energiat. Võibolla mitte päris iga inimesega suhtlemine, küllap on ka neil inimesi, kellega suhtlemine väsitab, aga nii üldiselt. See on mh üks võimalikke introverdi ja ekstraverdi definitsioone: introvert on see, kellelt suhtlemine võtab energiat, ekstravert see, kellele annab energiat.

      Ja siis see „mõisates pidi tegema JUST NII, prouad tahtsid JUST NII, ja siis osad tegid kodustele ka JUST NII”. Ma arvan, et siin on ilmselt rõhuasetus pigem sõnal „osad”, ja see osa (st need kes arvavad, et on üks õige viis asju teha, ja see on nii, nagu nemad tahavad) ei pruukinud olla oluliselt suurem kui tänapäeval. Ma arvan, et mõisatest võeti uusi asju üle enamasti pigem sellepärast, et tundus äge ja huvitav ja kasulik. Või siis maine pärast, st kõrgemalseisjate kopeerimisest. See minevikust ideaalide otsimine on väga sageli enda ideaalide minevikku peegeldamine.

      Kustuta
    3. Ma mõtlesingi kõrgemalseisjate kopeerimist, noh, sellega, et meil peab olema samamoodi. =) Mitte sisulise headuse pärast, vaid maine pärast. "Sööme pidupäeval nagu saksad" vms.

      Kustuta
  8. Aga ma tahan natuke teraapiaid kaitsta, sest teraapia ei pea olema ainult: „Mida terapeut mulle öelda saaks?” Sest teraapia ei pea sisaldama ainult rääkimist, see võib sisaldada ka tegevusi. Näiteks Kate Speer on rääkinud, et peamine teraapia, mida tema saab, on „exposure therapy” (ma ei tea, kuidas see eesti keeles võiks olla), mis seisneb selles, et koos terapeudiga koostatud plaani alusel ja turvalistel viisidel paneb ta end tema jaoks rasketesse ja ebamugavatesse olukordadesse (tal on tugev sotsiaalne ärevus, püksitegemise ja fuugani tugev) ja analüüsib pärast koos terapeudiga tulemusi, et neile vastavalt ebamugava olukorra „annusteid” suurendada või vähendada, kuid selles kontekstis vaadatakse ka ravimite mõju ja võtmist (nt kas lisada midagi, kas võtta enne või pärast häiriva olukorraga kokkupuutumist). Eestis saadaolevatest nt NLP (neurolingvistiline programmeerimine) on hästi instrumentaalne, st nad tegelevad konkreetsetele probleemidele lahenduste leidmisega, näiteks häirivate mälestuste „mudimisega” (muudetakse mäluspiltide värve, helitugevust, paigutust nägemisväljal vms). Gestalt-teraapial on samuti oma tööriistakast. Aga NLPd ja gestalti minu teada haigekassa ei toeta.

    Ma ei tea, mis küsimustega sa varem oled teraapiasse läinud, aga ilmselt võiks probleem, millele lahendust otsida, olla vähemalt esialgu võimalikult konkreetne. Näiteks: ma tahaksin inimestega suhelda, aga see on väga kurnav. Lahendused probleemile sõltuvad ilmselt kurnatuse tekkimise põhjustest. Kui probleemiks on sotsiaalne ärevus, siis ilmselt tasuks otsida viise selle vähendamiseks. Nendeks viisideks võib olla rääkimine, aga ka hingamisharjutused või sotsiaalsete kontaktide „harjutamine” (st et keha harjuks sellega, et sotsiaalne suhtlemine ei olegi hirmus, et inimeste keskele minnes ei pea lakkamatult sõjakaid hormoone tootma). Näiteks Kate Speeri selle kevade ja suve elamus oli, et kui ärevuse tase alla saada, siis ta ei olegi kogu aeg väsinud ja väiksemas seltskonnas tegutsemine (näiteks sõpradega matkamine) pigem annab, kui võtab energiat.

    Kui põhjuseks on autismist tingitud segadus ja selgete reeglite vajadus, siis vajaksid sa võibolla rohkem maailma seletavaid vestlusi neurotüüpsete isikutega, st usaldusväärsete sõpradega, kes ei ole nagu sina, aga tunnevad sinu veidrusi, arvestavad nendega ja on valmis sulle selgitama asju, mis nende jaoks on iseenesest mõistetavad. (Sellele mõttele viis sinu lause „ülikooliga ... oli mul raske, sest ma ei teadnud reegleid”. Ee... keskkonnas, kus on koos palju noori inimesi, kellest suurem osa alles hakkab avastama oma käe peal elamise võimalusi ja paljud veel ei tea, kelleks nad suureks saades saada tahavad; kus on mitmesuguseid tutvustavaid ja sissejuhatavaid kursusi, rebasenädalaid, õppekorraldusspetsialiste ja vanemaid kaasüliõpilasi, kellelt vajadusel nõu küsida, on olemas mingid reeglid, mida on võimalik mitte teada?)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei taha inimestega rohkem suhelda ja ärev ma suhtlemise juures ka pole. Ilmselt ma võiks enda kohta öelda "hea suhtleja", sest see tuleb mul probleemideta välja, väikestes kogustes teen teistele rõõmu ja endal ka halb pole.
      Lihtsalt väsitab. Ja kui inimesega, kellega ON halb (JÄLESTAN külgelöövaid mehi nt, see on hirmus situatsioon), hakkab pea valutama.

      Nüüd jah õpetatakse ülikoolis õppimist, aga aastal 1997 ei teinud seda keegi, kõik tuli ise avastada. Ja isegi tänapäeval ei õpetata seda, et üks õppejõud tahab saada täpp-täpilt juttu, täpsemalt kui ta rääkiski, aastaarve ja maakondi, samas kui teisele piisab üldisest jutust ja "ta sai ideest aru"-osast. Üks õppejõud kontrollib puudujaid huviga, talle on tulemus tähtis ja arvestab eksamil, teisel on jumala suva ja ta teeb seda ainult, sest peab. Üks õppejõud peab kodutööde tegemist põhiliseks ja phmt tuleb enamus eksamihindest nende pealt, teine ei annagi iial koduseid töid. Jne.
      Ülikoolis õppejõudude nõudmised ja vabaksandimised olid palju laiemate piiridega kui keskkoolis ja neid oli piinav avastada - eriti kui ma arvasin, et sai üldisest aru ju, ja siis kukkusin eksamil läbi vms.

      Aga teraapiatesse ma ikkagi ei usu. Minu soov oleks vast "tahan õnnelik olla", sest muude asjadega on mul kombes, ja ma ei tea, kuidas nad seda peaksid tegema :D Ma TEAN, et seni pole neist abi olnud.

      Kustuta
  9. (jätkub...) Kui põhjuseks on sensoorne ülekoormus kui närvisüsteemi eripära (mitte sotsiaalse ärevuse kaasnähe), siis tasuks ilmselt oma sensoorse koormuse pool (lõhnad, värvid, helid) väga põhjalikult üle vaadata ja neid vähendada. Ülitundliku koera puhul (räägin praegu ühe internetituttava kogemusest) töötas kindlate puhkealade paikapanemine: näiteks lõpetas ta pallimängud koeraga toas, sest koer läks sellest liiga elevile ja ei olnud pärast suuteline rahunema (st palliga mängiti ainult õues). Ja tekiga kaetud puur koerale, kuhu ta saab minna, kui on ülestimuleeritud ja kus teda ei puudutata (meenus üks teine koer, kelle puhul töötas lahendus, et inimesed püüdsid käituda nii, nagu poleks teda olemas). Seda inimest aitas palju ka see, kui ta õppis tundma oma koera ärevuse märke, enamasti olid nendeks mingid sundtegevused: kergema ärevuse korral oma genitaalide nuusutamine, järgmisel astmel varjude peale haukumine, väga tugeva ärevuse korral lähedaste ja iseenda tahtlik vigastamine. Tema kogemus oli, et kui pöörata tähelepanu esimestele ärevuse märkidele, siis olukord enesevigastamiseni ei eskaleeru. Aga jah, tema koera puhul on oluline piisav puhkus, stiimulitevaba puhkus.

    Ja sellest viimasest näitest ka üks aspekt, mille olulisust Kate Speer on rõhutanud: psüühikahäirete ravi on tiimitöö. Näiteks ärevuse märke ei pruugi inimene ise märgata, küll aga märkavad neid tema lähedased. Samuti võib psüühikahäirete korral olla häiritud tajud (nii välise tajumine kui ka enesetaju). Seetõttu saab probleemi olemusest ja ravivajadustest parema pildi, kui psühhiaatril ja/või terapeudil on võimalik suhelda ka pereliikmete või lähedaste sõpradega ja neid vajadusel teraapiasse kaasata, näiteks tugiisikuna ärevus taset tõstvates olukordades. Loomulikult peaksid koostööd tegema psühhiaater ja terapeut (kui nad on eri isikud). Näiteks Kate Speeril on tiimis lisaks veel koerad (kortisooli-koerad) ja koerte koolitaja, küllap veel kedagi, ega ma pole tema elu nii täpselt jälginud. Aga ta on rääkinud ka sellest, kui raske oli tal esialgu üldse leida kedagi, kes oleks nõus temaga tegelema, sest tema diagnoos oli selline, mille peale talle öeldi, et väljaspool kinnist psühhiaatriaasutust ta hakkama ei saa.

    Aga kui sul on elus eesmärki vaja, siis psühhiaatriliste erivajaduste teemaline teavitustöö on väga vajalik, sh mõttevahetuse arendamine teemadel, kuidas psühhiaatrilist abi osutatakse ja mida peaks teisiti tegema, et see oleks seda abi vajavatele inimestele paremini kättesaadav ja vastuvõetav. Tööriistad on sul selleks ju olemas: ilukirjandus, autobiogaafiline kirjandus, ajaleheartiklid, intervjuud, blogi...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on eluks eesmärki vaja, kui on sitt olla. Praegu on lill, pole vaja =P

      Kustuta
    2. Ma nüüd olen valusalt aus: et sa üritad mind elama õpetada, paneb mul ka pea valutama. See on väga selge nüüdseks juba.

      Kustuta
  10. Panen siia lõppu veel ka ühe temaatilise loo: Ren – Sick Boi https://www.youtube.com/watch?v=3Q6uCrpzbPY
    Ja teise poole vaade samale loole: Psychological Therapist REACTION to Sick Boi by Ren https://www.youtube.com/watch?v=lvQzpxztBqo

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.