Ootamine

Aeg. Ei. Liigu.

Aina kadus ta vilks ja vilks käest ja eest, mul on siiamaani raske aduda, et on aasta 2017, kui alles ju oli 2015?
Aastaajad vahelduvad? Et nüüd on soe periood?
Et olen 37, on paremini selge, sest ma enamikku võimlemisharjutusi teen seerias nii mitu korda, kui vana olen. (Kätekõverdustele teen erandi, neid on liiga lahe tunne üle 50 teha.) Aga mõttega "varsti olen 40" ei ole üldse kaasa tulnud "titega on KIIRE!"-mõtet ega tunnet näiteks.
"Kõige jaoks on aega just nii palju, kui ise tahan", nagu laulusalm ütleb.
(Vahemärkus: ses laulus on kuulda ka lause "mul terve maailma aeg, mis mind motiveerib" ja mina mõtlesin ja mõtlesin, milles see terve maailma aja motiveerivus väljenduma peaks. Kuni saabus avastus. Seal on tegelikult hoopis kaks lauset! "Mul on terve maailma aeg. Mis mind motiveerib?!")
(Ah, see laul, noh!)



Nii, aga kogu see harjunud-möödunud aeg (pun intended) mul polnud midagi oodata, millegi poole läbi aja suunduda. Isegi mitte surma poole - läksin ainult eemale kõigest, mis tähenduslik.
Eemale.

Minu jaoks oli mu enesetapp senise elu kulminatsioon.
Jah, ka uue elu algus - aga see uus elu on samas olnud kiretu. Isegi kui mul oli väga kohutav olla (enne antidepressante ja pärast Rongi oli nii jube aeg, et seda on valus meenutadagi), oli see säärane tuim kohutavus - lubasin ära, et 10 aastat rohkem ennast tappa ei proovi ja siis lihtsalt - elasin päev-päevalt.
Kannatasin ja kannatasin mingi väljapääsulootuseta, teadmisega, et ma ei saanud enese tapmisegagi hakkama, olen nii mõttetu päts, et maailm ei viitsi isegi mind maha lükata enda pealt. Kellelegi kurta ka ei tohiks, sest niigi pean õnnelik olema, et on nagu on.

Siis tulid antidepressandid ja kõik muutus.

Muutus nii eredalt, nii väga, et ma siiamaani ei suuda ära imestada nende inimeste reaktsioone, kes ei uskunud või ei saanud aru või - ah, mina ka ei tea, mis kurat nende peades toimus!
Tean, et nad kohtlesid mind võtmetes "oi, no kõigil on vahel halb, sa ikka oled eriti hädine, et seda mingiks suureks asjaks pidasid" ja "KUIDAS sa võisid?!" ja "elu suurim rumalus".
Ja mul ei ole õnnestunud neist enamiku teadvusse viia, et see ei olnud "vahel halb" või et 2015 veebruaris mulle kurta "mul on vist sünnitusjärgne depressioon" ja sama hingetõmbega "ei, ega ravimid ei aita, ikka ise peab vaeva nägema" on kurta tühja hambapastatuubi üle ja tõdeda, et abiks oleks uue ostmine, inimesele, kel on just käsi ja jalg amputeeritud.

Jaa, ma mõistusega saan aru, et kuna olin kuradima kangelane ja näitasin välja ainult mõõdukalt sõnalisi vaevusi, selle asemel, et --- nojah, ikka ei teagi, MIDA oleksin pidanud tegema, et keegi teine mulle öelnuks, et kuule, sa oled koost lahti, näe, psühhiaatri aeg ja kallikallikalli ja veel kallistusi tuleb pärast psühhiaatrit!
Aga no seda ikka adun, et nad ei saanud aru.
Mina ei tea ikka veel, mida tegelikult tegema pidanuks, sest nüüd mõistan, et see, mida inimesed näevad ja kuidas reageerivad, pole minus kuigivõrd. See on neis.
Kuid ma ei saa aru, kui räme peab olema enesekaitse ja enda loodud pimedus, et ikka veel uskuda, et MINA olin mingi eriti nõrk ja rumal ja NEMAD tegid kõik hästi ja õigesti, mhmh, jah, mhmh. MINA olin ja olen valesti, NEMAD mitte kuidagimoodi. Minu käitumine täiesti kuulmatu, nende oma aga pädev.
See selleks.
Kuna mul on tendents korjata süüd enda peale ja kõike oma veaks pidada, andsin algul kõik küsimata andeks. Aga enam mitte.
Nüüd peab andeks paluma, et ma ka andeks annaksin. Keegi ei palu ainult =P

Muidu seda, KUI halb mul enne oli, suutsin isegi aduda alles kontrasti pealt. Ega enne taibanud ise ka, kui kaugele igasugusest normaalsusest triivinud olin.
Uskuge, KAUGELE. Ma olin nii kaua ja nii kaugel merel, et olin unustanud, kuidas kallas välja näeb.

Ja kui siis enam ei olnud merel ja tormis ja pimedas - noh, siis oli kõik tüüne. KÕIK! Sest kui võrrelda sellega, mis oli, oligi kõik tüüne.
Üks või paar korda on pärast päriselt rõve olla olnud mingi füüsilise põhjuseta, aga alla nädala alati. Nii lühike aeg, et vaevalt jõudsin märgata ning sisse võtta, kui juba läkski paremaks.
Üldiselt on kõik mahe, leebe, kerge, ajatu ja kulutu ulpimine. Lükkun punktist A punkti B, ilma et kumbki mulle midagi rohkemat või vähemat tähendaks kui mõni muu punkt.
Mis on, see on. Kui pole, siis pole. Nojah.
Mingi tähtpäev kellelgi? Nojah.
Mingid matused, keegi suri? Nojah.
Mu laps võitis võistluse? Nojah.
Sai koolis suure asja pihta märkuse? Nojah.

Ent nüüd ma ootan.
Ühte ... sündmust.

On nagu ette teada, et võib midagi oodata, aga mida just täpselt, ei tea.
Suurem osa mind ei looda midagi, on valmis halvimaks võimalikuks, sest naguniiiiiiiiiiiiiiiiiiii läheb halvasti. Alati on läinud ju! (Välja arvatud, kui pole.) Ei tasu loota, nagunii pettud! Pärast Sündmust ostan jäätisekokteili, see tähendab, et vähemalt MIDAGI head tuleb. Olgu, plaan tehtud. Võib oodata.
Ise tehtav on kindel asi, millele loota.
Teised, teised on need, kes alt veavad. Alati. (Välja arvatud, kui üldse ei vea, eks ole.)

Aga on see väike osa mind, mida vahel alla surun, sest pettumus on valus - ent vahel hoopis ergutan, sest kurat! Võib mõnikord loota ka sellele, et läheks hästi! Ju! Normaalsed terved inimesed loodavad!
Ja selles väikeses osas on ootus ja põnevus ja izzzzzand ja emake maa, kui aeglaselt aeg läheb!
Ei saa aega ka muudel rinnetel rabelemisega tappa, sest mu füüsis ei pea vastu. Nagu üldse, mul on kõik akud tühjad ja lusikad otsas, kuskilt ei tohi rohkem enam võtta.
Proovitud.
On vaja päevad mööda veeretada mitte palju tehes ja appppi! kui raske see on.
Üldse pole harjunud enam selle tundega, kuidas on midagi oodata.