Nädalavahetus - ja ärge tulge mulle rääkima, et see veel kestab!

Ma ei teagi, miks see laul mulle nii meeldima on hakanud, aga on.



Muidu: kas ma pean nii palju tegema, et kogu aeg puhkan eelmisest päevast välja?! Ilmselt ei.
Ma mõtlen välja veel, miks ma siis teen nii. Aga seni elan nagu oskan.
Raskustega.
Halle juukseid on ka kõvasti juurde tulnud. Enamasti ma oma meelekohti ei näe, aga kui juuksed kinni, siis mõtlen, et krt, peaks värvima v? Ma ei ole veel otsustanud, kas tahan. Vast on loomulikud hallid karvad hoopis lahedamad? Samas, nii oleks hea õigustus enda ees nt punaseks teha hoopis kõik.
Ma olen punane olnud küll. Vbla on taas aeg.
Vbla ka mitte.

Siis ronisin hommikul kaalu peale kuuajase vaheaja järel. "Aah, ma olen paksuks läinud!" ütlesin esimese asjana. Siis: "Ei, kui ma olen ühe kilo juurde võtnud, ei ole "olen paksuks läinud" see asi, mida öelda või mõeldagi!"
Seda enam, et 2 kilo on täiesti suvaline kaalu kõikumispiir.
***
Nüüd on enam-vähem normaalsed asjad öeldud ja edasi läheb kõik mulle endalegi hoomamatuks. Sest eilne päev oli enda surnuksrühmamises juba omaette tase. Ei tundu takkajärgi mõeldes ka reaalne.

Esiteks läksin lõunalinna. Pealinnast 8:04 mineva rongiga.
Siis läksin jalgsi Ada juurde, kuhu panin osad raskemad asjad.
Sealt läksin Lutsu raamatukokku, sain teada, et saavutasin ulmejutuvõistlusel 10.-11. koha, millega olen rämerahul, sest jutt oli minu enda arust hea, aga ulmet (nagu ma kõigile, kes huvi tundsid, entusiastlikult rääkisin) näpuotsatäis, ja phmt oleks minu päevane jaksulimiit juba otsas ja lusikatel lõpp peal.
Ainult kuna olin nii rõõmus oma koha üle (enne arvasin, et suvaline koht vahemikus 7-17 on hea, aga kui selgus, et esiüksteist avaldatakse paberil ja raha eest, kohe tahtsin sinna kuuluda), ei kukkunud päriselt kokku, vaid läksin jälle jalgsi Ada juurde tagasi ja magasin.
Kaks tundi.

See, kes on vasakul seljaga, sai kolmanda koha ja jee meile mõlemale!
k.k.p.s. tegi pildi

Ja siis läksin postapokalüptilisele stiilipeole.

Raskustega. Ma ei leidnud õiget kohta ning kõmpisin enne kolm korda ümber vale ja kuradi suure maja, mida arvasin olevat number 42, sest ta oli 44 kõrval ja ühe seina peal oli näha väga kulunud "2", mille kõrvalt arvasin nelja ära kukkunud olevat.
Ma eksisin. 42 oli hoopis teisel pool 44. 

Aga no leidsin viimaks üles.

Jõin end seal purju, tantsisin väga vaikse muusika saatel täiesti üksinda, tegin kaks suitsu, vestlesin, vaatasin seinal jooksvat ilma hääleta filmi ja taandusin siis Ada juurde, sest kell 22 oli mu mahv nii otsas kui otsas. 

Ja kell 02.50 ärkasin iivelduses ja peavalus.
Poleks vist pidanud 100 grammi konjakit ära jooma. Kuigi see oli päris konjak ja maitses ka hästi.
Aga arvestades, kui vähe ma joon enamasti, oli seda selgelt palju.

Ja siis võtsin tablette ja käisin öösel duši all ja tänaseks olen --- no olen elus.
Napilt.
Kui koju saan, taastun. Ma arvan, mitu päeva. 

A koht ulmejutuvõistlusel on ikka nunnu. Nagu - jee, ilmun jälle paberil! Lubadus selleks aastaks juba täidetud!