Oota, see ongi puhkamine v?
Nagu SEE?!
Olin täna täiesti läbi eilsest (üritasin end tervishoiutöötajaks registreerida, aga kuradi terviseamet oli minu külastatud paigast NÄDAL TAGASI ära kolinud), aga mõtsin, et no tavalistele asjadele lisaks poja püksid võin ikka ära parandada. Aga kuna need olid juba teist korda samast kohast katki, otsustasin seekord lappida.
Siis ma nõelusin.
Kaks tundi.
Nüüd olen vrakk, sest peenem käsitöö ei ole just mu forte. Kuradi nõela kuradima paremas käes hoidmine ja enda kuramuse võimalikult harva torkamine.
Kuna olen nii läbi, ei läinud isegi jooksma. Aga oleks siis kuidagi reipam tunne sellest!
Maailm tundub kuidagi kauge ja ebamäärane, olen ainult mõned sammud veel liiga lähedal, et saada adekvaatset üldpilti - aga peaaegu. Peaaegu tajun, mis suures plaanis toimub!
Inimesed on ka lihtsad, läbinähtavad, ja mind hirmsasti tüütab, kuidas nad leiutavad raskusi seal, kust mina lihtsalt läbi läheksin, ei suuda anda selgeid ei-jaa vastuseid ning tekitavad oma peas hallide varjundite müriaade.
Pfff. Kõik on ju LIHTNE, enamik raskusi väljamõeldud - või kui on objektiivsed, siis enamjaolt inimeste määratu lolluse tõttu.
See on tunne, eksole. Ega ma TEGELIKULT kõikehõlmavat tõtt taipamas pole. Isegi enda arvates.
Kui olen väsinud, aga teadlik, siis suudan oma tundeid kallutada ses suunas, kus ei oota mitte endapõlgus ja süü teemal "miks ma pole parem", vaid "olen niigi hea!" See oli vist eile õhtul, kui sõnastasin endale ära, et jaa, olen surmväsinud, täiesti hunnikus omadega seepärast vaimselt ja füüsiliselt, aga see ei võta mult teragi oivalisust maha.
I am the warrior and this is my song on ikka tõsi. Sõdalanegi on vahel väsinud, jõuetu, kurb, haavatud. Kaotused on võitluste sama lahutamatud kaaslased kui võidud. Kui praegu ei jaksa, ei tähenda ju see veel, et mul midagi viga oleks!
Aga mõnikord - sageli - olen liiga väsinud, et teadlik olla, ja siis läheb kõik halvaks. Eriti tuju.
Eks ole, ma ei ole üldse hädas seepärast, et ma tervishoiuregistrisse kantud pole, ega ma väga tahagi tööle minna ja kandideerida ma saaksin ka ilma. Lihtsalt peaksin märkima, et diplom olemas, kannan enda kohe registrisse, kui vaja on.
Lihtsalt ma väsitasin end risti-põiki ära, muidugi oli mul veel linna asja ja see olnuks juba isegi väsitav - ja no kuradi kuradi kurat! Mitte millegi nimel!
Ja no see tänane nõelatöö! Üldiselt ma arvestan ühe lusika tegevuse alla, milleks on "ese nõeluda" ning see tähendab umbes seda, et sokis auk kinni tõmmata või nööp ette õmmelda. Mitte kuradi eseme pinna nõelumine, teise augu nõelumine, paikade väljamõõtmine ja paikapanemine, nende tihedate pistetega kinniõmblemine ja lõpuks ikka ühe terve kantava eseme saamine.
See VIST võttis rohkem kui ühe lusika.
Aga isegi selle arvelt ei ole enda peale pahane. Sest mul on ju rõõmsam, et mu pojal on kantavaid pükse üks paar rohkem? Muidugi olen!
Pealegi on need tegelikult täitsa uued püksid, paar kuud kasutuses olnud, lihtsalt jalgevahelt kärisesid kohutavalt katki.
Lasteriiete osas hiinlased siiski päris usaldusväärsed pole. Aga kui meil on juba säärased püksid, pealegi riidest ja tegumoega, mis Poeglapsele väga meeldivad, olgu nad vähemalt laias laastus terved ja jätkuvalt üleni kantavad!
Väga ... väga igapäevajutt sai =) Postitus selles, kuidas pükse nõelusin.
Nojah, vahel olen selline ka, tõden ja muhelen omaette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.