Ressursid

Vihma ei ole olnud, aga ikkagi on õues nii hea lõhn, et usun korraga suve tulekusse, saabasteta käimisesse ja jääkohvisse. Kõik aknad ka puhtaks pestud (mingi ... kaks nädalat läks, kusjuures enamik sellest kulus pausile enne viimase ruudu pesemist), eile pesin isegi esikut ja kööki. Selgituseks, mida isegi tähendab: pesen oma korteris põrandaid umbes korra poole aasta sees, muidu ajan läbi harja, tolmuimeja ja plekkide puhul niiske laualapiga. Eksämm, tuntud ka kui muumimamma, saatis raha.
Kõik on hästi, resursid ei napi täna - noh, võikski niisiis midagi TEHA, eks ole?

Näiteks otsustada, et olgu, sel aastal ma korraldan vähemalt rahataotlemise osa rollimängijate kokkutulekust. Ent kuna keegi teine ei näi aktiivne, paistab minu tegemiste hulka kuuluvat ka üldjuhtimise sujuvalt enda peale võtmine (koos jäetava muljega, et mina ei juhi midagi, teised teevad ju nii palju. Nagu alati).
Täiega on naljakas =)
Ei ole isegi kurb, aint naljakas. Kui jõud otsa saab, eks ma nutan jälle siin.
Seda rahataotlemise plaani olen pidanud-vedanud 2 nädalat umbes, aga reaalselt tegutsenud kolm päeva. Või neli. Vat aja tajumine mul ikka veel eriti välja ei tule.
Võibolla ei anta selleks ürituseks raha - aga võibolla antakse ka. Mina olen igatahes zen - kuni taotluse tehtud ja saadetud saan, on kõik lill.
Rahuldatakse, ei rahuldata, rahuldatakse osaliselt ... kuna ei ole ootuspärane, et MINULT raha tahetakse, on muu kama.
Teema lõpp, välja arvatud et mul on plaanis taotluse kirjutamise käigus natuke oiata vahel siin. Mitte selle üle, et inimesed on lollakad, vaid peamiselt, kuidas mina olen lollakas.
Tänan tähelepanu eest.

Mu jalad on ikka tuimapoolsed. Peab tõdema.
Minul on kergelt ebamugav, mõtlen, et hea küll, panen plaastri peale, enne kui villi või katki läheb - ja avastan, et aa. Mitte lihtsalt, et juba on villis, vaid too vill on ka juba katki hõõrutud ja jalg verine.
Käisin pojaga koos poes seepi ostmas ning jälle. Eelmisel nädalavahel ka, siis oli lausa sokk verine. Muidu ei saaks arugi, et suve tulles võtsin kasutusse teised jalanõud kui sisseharjunud, aga nüüd käivad siia peale ja sinna peale hoopis muudmoodi kui saapad.

Vaikselt pageb mälestustest ka, kui üüratult jube oli aastaaegade vahetumine võtmes "laste jalad on jälle kasvanud, eelmised sügisesed jalatsid on kevadeks väikesed, jälle on vaja leida raha uuteks!"
Umbes kolme aasta eest sai see pidev närutamine läbi ja alles nüüd saan aru, kuidas teiste inimeste pea töötab.
Aaa, Tütarlapse isa, kes ei toonud mulle ära lapse mahaunustatud saapaid või pükse, polnud mitte ennekuulmatult udupäine. Lihtsalt ta ise unustas need ära, vbla lausa viskas minema, sest talle ei olnud üks püksi- või jalanõupaar nii oluline, et meeles pidada!
Aaa, kui ma mingi töö eest enam raha ei võtnud, sest ülesandeid jäi oluliselt vähemaks, ei olnud maksval inimesel mitte "Jee, mul on nüüd rohkem raha käes!", vaid temal oli suht kama, lihtsalt minu sissetulek jäi pisemaks.
Aaa, kui lapsed kaotavad ära kindaid, ei ole enamikul nende vanematest "mida teha, mida ometi teha" ja rõõm alles hoitud üksikutest kinnastest, nad lihtsalt ostavad uued kindad!
Ja see, et mu Poeglapse isa mulle üldse raha ei kippunud andma, tuli sellest, et ta ei saa (ikka veel, pole talle seletanud ka) aru, kui vähe mul seda oli!
Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

Kuigi ma ikka veel mõtlen, et krt, saada kuskil väljas söögikohas kokku peab tähendama, et kutsuja maksab - või ei tasu lihtsalt välja sööma minna, kutsuda saab ka koju külla ning seal ise süüa teha.
Sest nii palju raha, et ette sellega arvestamata enda eest väljas süües maksta, on mul nii harva olnud, et ikka on harva.
Kuigi kohvi ma nüüd ostan suht rahulikult, kui isu tuleb. Aga no sellega ARVESTADA, et mul on nagunii raha väljas söömiseks, saab ainult väga pime inimene.
Ja sokke ostan, kui neid napib (muide, leidis aset suurejooneline sündmus: võtsin radika pealt kuivamast paari halle sokke, panin jalga ning alles õhtul tuvastasin, et hei. Need pole üldse minu sokid, hoopis poja omad) ja pulgajäätist, kui lastel isu. Pesu pesemiseks pole seepi riivinud iidaegadest saati. Ega läbi läinud lambipirni asendamiseks esikus keeranud ühte välja elutoalühtrist, sest sinna jääb kaks veel, aga esik oleks täiesti pime.

Ma isegi mõtlen arvutimängu ostmisele. Sest Civilization on nii tore.
Nagu - mida?!
Ma olen enda kohta nii jõukas, et oooh. Jaa, osta on plaanis juuni alguses, kui riik mulle maksab, aga ikkagi.
Võibolla minu äärmiselt külm suhtumine sisekujundusse on ka kroonilise rahapuuduse tulem? Et tegelt on ju kama, et seinakate koorub ning on jaburat värvi - seinad on püsti? Sooja hoiavad? Järelikult on kõik korras.
Et sektsioonkapp mu toas on pruun ning näeb täiesti kõlbmatu välja? No ega ma pruuni suhtes just vaimustust tunne, aga kõik asjad sellest välja võtta, liivapaberiga nühkida, värvi eest maksta, värvida, kuivada lasta, siis jälle kõik tagasi panna ... nii palju kulutusi nii rahas kui energias!
Siis võiks kapp vähemalt süüa teha pärast või kuidagi selgelt parem olla endisest. Aga ta oleks lihtsalt paremat värvi? Ei viiiiiiitsi.

Ja kõikvõimalikud pildid seintel, kardinad, laudlinad - kas neist on KASU? Ei?
Pesen ära, panen kappi ja unustan sinna igaveseks.
Piltidel seintel oleks siis mõtet, kui mulle need seinad muidu ka meeldiksid. Oleksid ilusat värvi või midagi. Aga kuni nad on sellised ... noh, ruume omavahel eraldavad ja lage toetavad moodustised, mul on siiralt kama, kuidas nad välja näevad.
Ja isegi kui raha nüüd leiaks (päriselt leiaks!), mind kohutab mõte töömahust.
Viia mööbel mujale, võtta vana seinakate maha, eemaldada elektrikontaktid, põrandaliistud, mõõta välja, lõigata ja liimida seina uus seinakate, põrand katta ja maalriteip kanda ruumipiiridele, seinakate ära värvida (ainus töö, mis mulle meeldiks), eemaldada teibid jm, panna elektrikontaktid, liistud jne tagasi, tuua ja panna uuesti paika mööbel - ja selle kõige juurde pole veel arvestatud ettenägematuid asjaolusid, mis alati ilmnevad.
Brrr.
See oleks ÜKS ruum.
Ma küll pole eriti punktuaalne ja mind ei segaks veidi ebaühtlaselt paigaldatud seinakattepaneelid ega paar põrandale läinud värviträpsu, aga nooruslikku indu remonti teha minus küll pole. Mis siis, et ma ise ka näen, et kole on.
No on kole, siis on. Kah asi. Oleks veel ebamugav, oleks loota, et vähemalt mingi motivatsioon oleks end liigutada! Aga kole?
Ma olen nii palju hullemat näinud kui millegi "kole" olek. See viimane mind seega lihtsalt ei huvita.

Et koleduseteemat tasakaalustada, panen mõne ilusa pildi Nägusast Noorest Mehest. Noh, nt nooremast Jared Letost.