DISCLAIMER: ikka veel pole süüdistus.
Emake maa!
Sain just aru, miks ma igasuguste nõuannete ja soovituste peale sülitan.
Et see "mis mul siis sinu arust viga on?!" on seal küll, aga baas on hoopis teine.
Vaata, algul peale rongi ma olin veendunud, et olen loll, loll, loll, pidasin umbes kõiki targemateks kui ennast, sest vähemalt ei läinud nad oma elu sittadel hetkedel rongi alla. Üritasin mõtlemisülesandeid ja oma ellu puudutavaid otsuseid anda kellelegi teisele, võtsin vastu kõik soovitused, mis tulid, sest mul oli nii halb, et olin valmis ka tolmu sööma või oma lapsepõlvest rääkima, kui see mu olemise kuidagi paremaks teeks kellegi arust. Psühholoog? Muidugi! Ülesanded omaette täitmiseks? Muidugi! Pidev enesevaatlus, milline tegevus mul olemise natuke normaalsemaks teeb, mis ei tee? Muidugi!
Mis aga ei juhtunud, oli see, et mul hakkaks parem. Ikka oli halb. Väga halb.
Veider on see, et ma psühhiaatri aja küsisin ka ise lähedaselt sugulaselt välja, kusjuures kahel korral, sest esimesel ma jäin haigeks (nagu 39 palavikku-haigeks) ööl enne arstiaega.
Nojah, ja kui siis antidepressandid toimima hakkasid, sain aru, et miski eelnev tõesti ei toiminud. Mul hakkas nii palju parem, nii palju parem, nii palju parem, et seda pole isegi millegagi võrrelda.
Kuidas minu antidepressandid toimivad (ma kõigi kohta ei tea, aga enda omade kohta ikka): põhimõtteliselt on need endorfiini inhibiitorid, mida ma juurde söön igal hommikul. Et endorfiinid tekkisid kogu aeg, heaoluhormoon tekkis ja tekib üha - aga kuna oli puudu see asi kehas, mis heaoluhormooni hea olemiseks tõlkis, oligi mul kogu aeg halb. Ega ma ise aru ei saanud, et haiguslikult halb, mõtlesin, et selline see inimene olemine ongi - alles siis, kui üleüldine halb ära kadus, vaatasin ringi ja mõtlesin: "Whoa! Niimoodi võib ka?! Emake maa, kui tore!"
Kui endorfiine ka tunda suudan, on kõik hoopis teistmoodi!
Aga nüüd - kui inimesed oleks aru saanud enne, kui halb mul oli, nad oleks ju midagi ette võtnud? Arvestades, kui palju oli ehedat šokki, kui palju viha ja "kuidas sa võisid?" pärast, neil vist päris kama ei olnud. Lihtsalt ei saadud aru.
Otse öeldes - ajutegevus ei viinud sinnani lihtsalt.
Ja ka pärast olin mina see, kes endale toimiva abivariandi leidis. Põhimõtteliselt tähendas see, et tõmbasin end ise juukseidpidi mülkast välja. Seda kuramuse psühhiaatriaega küsisin ka ise (kuigi ise kinni ei pannud).
Ja nüüd mul ongi kõige suhtes, mida keegi teine minu elu kohta arvab: "Aa, enne rongi sa ei saanud aru, et mul halb on? Pärast sa ka midagi kavalat ei öelnud? See olin mina, kes ennast aitas. Aga ikka veel mõtled sa, et sul on mulle mingil teemal nõu anda? Päriselt?!"
A mine persse!
Vähemalt iseenda küsimustes olen kõige targem inimene maailmas ja kui mõni inimene on natuke targem kui üldine mudru, ma juba olen heldinud ja rõõmus, et niisugune on üldse, tahaks teda aina emmata ja silitada,
Aga enamasti kipuvad lähedased inimesed mulle ikka ka paar nõuannet puistama. Ja siis imestavad, miks ma neid persse saadan.
LISA: hästi tähtis lisa =) Ma kasutasin sõna "inhibiitorid" täiesti valesti ja mu antidepressandid pole mitte endorfiinide inhibiitorid (e. pidurdajad, vt. kommentaaridesse, kus mulle selgus saabub), vaid endorfiinide TAGASIHAARDE inhibiitorid.
Jahah. Ma olin just haige. Köha, nohu, üldine nõrkus jms. Ja siis iga ettejuhtuv inimene otsekohe, kui mind köhimas kuulis, hakkas kohe nõu andma. Tee auru! Söö seda! Joo toda! Ära jalgu külmeta! Haki sibulat! Ja niiviisi lõpmatuseni. Mina aga imestasin, kas nad arvavad et ma olen kolmeaastane, et ma ei ole kunagi endal köha ravinud? Ma olen nelikümmend! Ma ei ole neilt nõu küsinud! Ja ma ei ole surmahaige, saan ise enda ravimisega hakkama! Palun, ärge andke mulle nõu, kui ma seda ise ei küsi! Mõne erandi kannatan välja, näiteks oma ema, sest ta on minu armas ema ja küllalt vana, teda enam ümber ei õpeta (küsimata nõu mitte andma).
VastaKustutaMa ei tea, mis see on, et inimesed topivad oma nina sinna, kuhu pole vaja. Kuhu pole oodatud. Ja tihti veel jõuga suruvad oma "head tahet" läbi. Võeh.
See tähendab, et kui nõu antakse stiilis "ma olen ka seda põdenud ja sellest ja sellest abi saanud", siis suudan ehk nõuande isegi vastu võtta. Aga "sa mine nüüd otsekohe koju ja haki sibulat ja tee siirupit ja võta siis iga poole tunni tagant 43 ja pool tilka!!!!" ajavad lihtsalt vihale. Mis õigusega võõras inimene jagab mulle käske, kui ta ei ole mu ülemus ja käsud ei ole ka tööalased?!
VastaKustutaTeiseks ei või kannatada sellised nõuandjaid, kellel asjast ei ole mitte halli aimugi. On need siis ärialased nõuandeid või suhte-, lastekasvatus-, tervisenõuanded, vahet pole. Näiteks inimene, kes ise ei ole depressiooni põdenud (või ei ole vastavat meditsiinilist haridust saanud), ei peaks teistele selles asjas nõu andma. Eriti veel käskivas kõneviisis nõu "sa ära mõtle/tunne/ole nii!".
Oo, kaks kommentaari juba sult =) Peaks midagi vastama, noogutus ekraani taga ei paista ju välja.
VastaKustutaViimase lõigu osas: vaata, ega ma ei tunne enam end halvasti, isegi psühhiaater arvas, et olen terve - lihtsalt neid antidepressante peaks ikka päris tükk aega (2-3-4-5 aastat)edasi sööma, vbla järgmisel aastal võib väiksema annuse peale aint minna. Ja see muudab nõuanded minu jaoks ERITI pentsikuks.
Et mul on parem olla kui iial varem, mul on kõik hästi - aga ei, mulle ikka antakse nõu?! Nagu ... te andnud mulle reaalselt abistavaid nõuandeid, kui ma võtsin umbes kõik vastu, kui mul oli päriselt halb? Neile, kes vähemalt püüdsid - kuigi nõuanded ei toiminud - annan rohkem andeks ka praeguse nõuandmise. Aga siiski. Ega mulle ei meeldi nõuanded ka neilt. Miks krt ma peaks neid nõuandjaid NÜÜD kuulama, kui mul on hästi?! Kui mul oli halvasti, nõuanded või üldse "pole olemas, ei reageeri!"ju ei aidanud mind õnnelikumaks, miks peaks kuhugi aitama praegused?!
ma loodan, et mu koogiretsept sedasorti soovimatu nõuandena välja ei kukkunud.
VastaKustutaKoogiretsept ei ole vist kunagi soovimatu :D
VastaKustutaei iial!
VastaKustutaEi. päriselt - koogiretsept pole ÜLDSE teema. Nõuanne ka pisut looritatud vormis "mul nt toimis see" on ka tegelt ok. Aga mis ajab tigedaks, on just see, et antakse otse soovitusi, kuidas "oleks parem", "tee nii!"
Ma ei saa aru sellest - teist korda juba loen su blogist, et võtad juurde "endorfiini inhibiitoreid". Ma töötan igapäev patentidega, keemias tähendavad inhibiitorid küll midagi, mis keemilise reaktsiooni toimumist takistavad või vähemalt pidurdavad - aga depressiivsel inimesel endorfiinide toime pidurdamine küll loogiline ei tundu. Kas meditsiinis kasutatakse kuidagi teisiti seda sõna või toimivad need tõesti mingit huvitavat teed pidi?
VastaKustutaPäris hea tähelepanek! Jaa, ma nüüd ka sain aru, et need on endorfiini TAGASIHAARDE inhibiitorid ja seda tagasihaarde-sõna ei tasu ära unustada =) Asi on ikka natu keerulisem kui mu arust oli =)
VastaKustutahttps://et.wikipedia.org/wiki/Selektiivsed_serotoniini_tagasihaarde_inhibiitorid
Ahhaa, see seletab nii mõndagi. Ma ka jälle targem.
VastaKustutaVägisi ei saa ju terveid inimesi ravida. Ja pole ju loogiline teisi selle põhjusega kuhugi saata kui nad heast südamest nõu annavad, või on. Inimesed on lihtsalt sellised heatahtlikud. :)
VastaKustutaEt tee viisakat nägu, nooguta ja tee ikka omamoodi? Sry, ma pole sellisest valetamisringmängust huvitatud.
VastaKustutaVõtad teadmiseks, aga kasutad, siis kui võimalik, ega keegi sind ei kohusta sa ju suur inimene mõtled ikka oma peaga.:) Valetamiseringmängu mõte on täiesti kohatu mõte.
VastaKustutaMa ütlesin kohe sulle, et ma ei ole lihtne inimene.
VastaKustutaMuuhulgas nõuanne nõuannete peale mitte persse saata on mu meelest täiega perssesaatmise adressaat. Ela ise oma elu nagu tahad, miks MINU omasse sekkuda?!
Ütlesin ,et mõtle ise :) Tõlgenda kuidas soovid :)
VastaKustutaKrt, kus nüüd, pärast tarkuse korjamist netist, segab see "inhibiitorite" valestikasutamine =) Ma ei hakka postitust ümber tegema, sest omaenda lollust võiks ikka ka avalikult näidata, aga kui mõni loeb postitust, aga mitte kommentaare, ta ei saa arugi, et valesti on?!
VastaKustutaAhh, ma tean, mida teha!
Serotoniin pole ka endorfiin, kui täpne olla. Sellest ravimist on sul see eneseteadlik ja dominantne käitumine ka tingitud.:) See ravim teeb targaks.:)
VastaKustutaSerotoniin siiski on enam-vähem endorfiin. Üks neist.
VastaKustutakle, ma arvasin siiani samamoodi - vist sellepärast, et ajasin en- ja eu- alguse segi ja mõtlesin hajameelselt, et endorfiinid on üldine heaoluhormoonide nimi, a tglt on seal "eu-" asemel "endo-", mis tähendab sisest (need on organismi enda sees tehtud morfiinilaadseid olluseid), aga hakkasin nüüd guugeldama ja paistab, et nad on ikka eri kemikaalid. Endorfiine teeb ajuripats, serotoniin asub vereliistakutes ja läheb sealt laiali; endorfiine võtavad vastu opioidiretseptorid, serotoniinil on eraldi retseptorid. Seost on nii palju, et kui endorfiine on parasjagu, mõõdukalt, siis on nende toime üsna serotoniini oma sarnane (a kui endorfiine on palju, siis hakkab maniakaalseks ära kiskuma - eufooria jms); ja nende sisaldus veres paistab korreleeruvat, st reeglina on nii, et kui ühe tase on kõrge, siis on teise tase ka.
VastaKustuta(ma tegelt teadsin seda ka, aga sarnane toime = ah, enam-vähem sama, näen tark ja enesekindel välja, äkki usub =P)
VastaKustutaAnomaalika - jah, tegelikult on sul õigus. Aga ma ei teegi enesekohaselt seda vahet, et kas inimene (mina) arvab, et ta teab või teab. See on põhimõtteliselt enesekindluse asi - kas jätta kogu aeg uks lahti, et äkki ma eksin, või on kama, ma võin eksida vahel, see ei muuda mind kuidagi halvemaks inimeseks.
Loomulikult ei muuda see sind halvemaks inimeseks kõik me eksime vahel. Inimene ei peagi kõike teadma, siis arvab. Sa ju mõtte antsid edasi edasi oma parimal moel.:)
VastaKustuta